Nisiis olen kirjutamise korraks uuesti kätte võtnud. Ega midagi põrutavat polegi juhtunud aga mõtlesin, et panen lihtsalt midagi siia kirja, mis meelde tuleb jne. Viimased nädalad (ei isegi kuud) on läinud kõva töötähe all. Praegu teen ca 47 tundi nädalas, päevad on ikka suht pikad, reede on siis lühem, mingi kella 1-ni tavaliselt. Viimane nädal oli kuidagi eriti väsitav. Kõik kohad valutavad, käed, õlad, jalad on väsinud jne. Lihtsalt väsimus on sellest suurest töö tegemisest ilmselt ja mitte ainult minul pole nii, Randar on ka ikka jube väsinud ja tüdinud. Ei jõua enam puhkust ära oodata. No lähim lühipuhkus ootab meid lihavõtte ajal, siis peaks jutti tulema 5 vaba päeva. Siin on ametlikult vaba nii suur reede kui sellele järgnev esmaspäev ja kuna teisipäeval on Anzac day (sõjas hukkunute päev vms) siis see on ka vaba. Jeiiiiiii!!!!
Juhuu, see oli nädal tagasi kui esimeses lõigu kirjutasin, ehh aeg läks see nädal lihtsalt kuidagi nii mega kiiresti, et mitte midagi ei saanud aru. Täna on reede ja mul on vaba päev, jah, vaba reede, üle kolme kuu vist. Kuna boss tahtis, et me veits kiirust vähendaks (pikem teema) siis kasutasime juhust ja võtsime lisa puhkepäeva. Imelik on see, kuidas nädalad saavad nii erinevad olla. EElmine nädal tundus nagu kuu aega oleks jutti tööl käinud aga seenädal läks nagu lennates ja ei mingit lihasevalu kusagil ja megaväsimust, ei teagi siis.
Tööl on ka viimasel ajal suht nn mitte igav olnud. Viimase kuu aja jooksul on meilt neli erinevat uut pakkijat läbi käinud. St Uus-Meremaa tots Aana pidigi märtsi lõpus lõpetama aga lisaks proovisime ka kolmandat pakkijat leida ja tulutult sealjuures. Mingi kaks nädalat oli meil Malaisia tädi, selline meeterviiskümmend pikk ja 50. a vana, no ei ole ikka see ütleks. Meil on ikka jõudu vaja ja pikkus tuleb eriti kasuks, kuna 12 kiloseid kaste on vaja alustele ise laadida ja kogukõrgus alusel on ikka minul ka tugevasti üle pea! Muskel kasvab, jeeeee! Lisaks see rääkis jube palju väga segases inglise keeles kah, hea, et minema läks! Järgmisena tuli üks prantsuse päkker. Sellel oli ka jube inglise keel, keegi ei saanud muhvi ka aru mida ta rääkis aga rääkis palju. Niipalju kui aru saime oli ta Tullyst tulnud (sealt kus see Yasi üle käis), sealt lasti ju kõik töötajad lahti ja eks paljud neist proovivad siinsetes farmides tööd leida. Ta oli neli kuud banaanis töötanud ja kukkus seletama kuidas ikka on õige ja kuidas peab tegema ja tal kogemus kõva jne. Ega ta vist ei saanud minust aru kui ütlesin, et mul 2a kogemus seljataga aga see selleks. Ega ta kiirusel polnud viga aga milline suhtumine. Kui suvatsesin talle midagi õpetada-öelda (mis selles farmis pole üldse minu töö) siis tsikk hakkas turtsuma ja kahe päeva pärast ütles ülemusele, et tema ei taha meiega töötada. Tema probleem. Aga mina ei hakka kellegi teise eest tööd ära tegema ja siiani on kõik sellest ka aru saanud. Nüüd pakib meiega supervisori Lee tädi, selline 50. aastane paapua-uusguinealane. See ka frukt omaette. Tal on kogemust banaanis küll 3 aastat aga ta on ainult pakkinud ja ühte kindlat sorti ja suurust, seega temale on täiesti ületamatu takistus pakkida korraga seitset erinevat suurust-sorti nn (krdi raske on seda eesti keeles seletada). Minuarust selles kogu põnevus seisnebki, et me ei pea 10 tundi päevas ühe koha peal seisma ja ainus mida vaadata võime on oma kast ja kaalu näit. Aga paistab, et mõnele rutiin meeldib ja sellest loobumine on raske. Seega on minul kui teisel pakkijal lisakoormus, et teda kontrollida ja passida kogu aeg, et ta midagi valesti ei teeks, sest kui teeb, on minul jälle kerulisem jne. Sopervisori peale on palju loota, see on meil suht selline mokk maas kutt, midagi kellelegi ei seleta ega kontrolli jne. Kõige parem koostöö on meil siiani ikka Kylaga sujunud. Ega Aanal ka viga polnud aga ta oli ikka aeglasem kui mina. Eelmisel nädalal tegin ka seal töötatud aja jooksul isikliku rekordi, 196 kasti. Võrdluseks, et tavaline on ca 130 kasti aga viimased neli pakkijat kes meil pärast Kylat olnud on, pole üle 100 saanudki! :)
Banaanide hind on rekordiline. Meie 12 kilose kasti eest makstakse praegu 120 taala. Võrdluseks, enne jõule saime vaevalt 30 taala! Niisiis on päevakorda tõusnud igasugu asjade küsimine bossi käest, sealhulgas palgatõus. Ega siin on loll lootma jääda, et see palgatõus iseenesest tuleb, ei tule, ikka peab torkima ja kui ei julge, jääd ilma! Supervisor juba sai omale loa auto osta, st boss ostab välja ja siis kutt hakkab talle igakuiselt tagasi maksma. See nagu liising aga ilma intressita siis. Küsisin, et kas ta siis bossile meid ka mainis, et me nii tublid olnud viimasel ajal (eriti mina muidugi), et äkki saaks siis boonust vms, ta ju meie supervisor, ta peaks meie eest hoolitsema aga kus sa sellega. Ütles, et tema juba nii palju küsinud, et mingu me ise ja rääkigu. No eks ma siis lähengi kui bossi näen. Kahjuks viimased päevad ta on Melbournis olnud, seega pole võimalust tekkinud. Krt ma olen jah nüüd 6 kuud tema miinimum palgaga töötanud, oleks aeg tõsta küll!
Aga muidu see banaanielu on nagu ta on, mõni päev on norm ja läheb kiiresti ja samas mõni päev ja nädal venib kui näts. Kui aeg eriti aeglaselt läheb panen iPodi pähe ja kuulan Rahva Oma Kaitset või eesti mussi ja aeg lähebki kiiremini.
Randar siin ükspäev teatas, et tal ka kopp ees ja mõtleb, et vbl oleks aeg veel üks hooaeg teha ja siis banaanidega hüvasti jätta. Ei tea. Nagu kõik juba ammu teavad, oleneb meie tulevik suuresti Austraalia Migratsiooniameti otsustest, mitte meie endi tahtmistest ja soovidest!
Juhuu, see oli nädal tagasi kui esimeses lõigu kirjutasin, ehh aeg läks see nädal lihtsalt kuidagi nii mega kiiresti, et mitte midagi ei saanud aru. Täna on reede ja mul on vaba päev, jah, vaba reede, üle kolme kuu vist. Kuna boss tahtis, et me veits kiirust vähendaks (pikem teema) siis kasutasime juhust ja võtsime lisa puhkepäeva. Imelik on see, kuidas nädalad saavad nii erinevad olla. EElmine nädal tundus nagu kuu aega oleks jutti tööl käinud aga seenädal läks nagu lennates ja ei mingit lihasevalu kusagil ja megaväsimust, ei teagi siis.
Tööl on ka viimasel ajal suht nn mitte igav olnud. Viimase kuu aja jooksul on meilt neli erinevat uut pakkijat läbi käinud. St Uus-Meremaa tots Aana pidigi märtsi lõpus lõpetama aga lisaks proovisime ka kolmandat pakkijat leida ja tulutult sealjuures. Mingi kaks nädalat oli meil Malaisia tädi, selline meeterviiskümmend pikk ja 50. a vana, no ei ole ikka see ütleks. Meil on ikka jõudu vaja ja pikkus tuleb eriti kasuks, kuna 12 kiloseid kaste on vaja alustele ise laadida ja kogukõrgus alusel on ikka minul ka tugevasti üle pea! Muskel kasvab, jeeeee! Lisaks see rääkis jube palju väga segases inglise keeles kah, hea, et minema läks! Järgmisena tuli üks prantsuse päkker. Sellel oli ka jube inglise keel, keegi ei saanud muhvi ka aru mida ta rääkis aga rääkis palju. Niipalju kui aru saime oli ta Tullyst tulnud (sealt kus see Yasi üle käis), sealt lasti ju kõik töötajad lahti ja eks paljud neist proovivad siinsetes farmides tööd leida. Ta oli neli kuud banaanis töötanud ja kukkus seletama kuidas ikka on õige ja kuidas peab tegema ja tal kogemus kõva jne. Ega ta vist ei saanud minust aru kui ütlesin, et mul 2a kogemus seljataga aga see selleks. Ega ta kiirusel polnud viga aga milline suhtumine. Kui suvatsesin talle midagi õpetada-öelda (mis selles farmis pole üldse minu töö) siis tsikk hakkas turtsuma ja kahe päeva pärast ütles ülemusele, et tema ei taha meiega töötada. Tema probleem. Aga mina ei hakka kellegi teise eest tööd ära tegema ja siiani on kõik sellest ka aru saanud. Nüüd pakib meiega supervisori Lee tädi, selline 50. aastane paapua-uusguinealane. See ka frukt omaette. Tal on kogemust banaanis küll 3 aastat aga ta on ainult pakkinud ja ühte kindlat sorti ja suurust, seega temale on täiesti ületamatu takistus pakkida korraga seitset erinevat suurust-sorti nn (krdi raske on seda eesti keeles seletada). Minuarust selles kogu põnevus seisnebki, et me ei pea 10 tundi päevas ühe koha peal seisma ja ainus mida vaadata võime on oma kast ja kaalu näit. Aga paistab, et mõnele rutiin meeldib ja sellest loobumine on raske. Seega on minul kui teisel pakkijal lisakoormus, et teda kontrollida ja passida kogu aeg, et ta midagi valesti ei teeks, sest kui teeb, on minul jälle kerulisem jne. Sopervisori peale on palju loota, see on meil suht selline mokk maas kutt, midagi kellelegi ei seleta ega kontrolli jne. Kõige parem koostöö on meil siiani ikka Kylaga sujunud. Ega Aanal ka viga polnud aga ta oli ikka aeglasem kui mina. Eelmisel nädalal tegin ka seal töötatud aja jooksul isikliku rekordi, 196 kasti. Võrdluseks, et tavaline on ca 130 kasti aga viimased neli pakkijat kes meil pärast Kylat olnud on, pole üle 100 saanudki! :)
Banaanide hind on rekordiline. Meie 12 kilose kasti eest makstakse praegu 120 taala. Võrdluseks, enne jõule saime vaevalt 30 taala! Niisiis on päevakorda tõusnud igasugu asjade küsimine bossi käest, sealhulgas palgatõus. Ega siin on loll lootma jääda, et see palgatõus iseenesest tuleb, ei tule, ikka peab torkima ja kui ei julge, jääd ilma! Supervisor juba sai omale loa auto osta, st boss ostab välja ja siis kutt hakkab talle igakuiselt tagasi maksma. See nagu liising aga ilma intressita siis. Küsisin, et kas ta siis bossile meid ka mainis, et me nii tublid olnud viimasel ajal (eriti mina muidugi), et äkki saaks siis boonust vms, ta ju meie supervisor, ta peaks meie eest hoolitsema aga kus sa sellega. Ütles, et tema juba nii palju küsinud, et mingu me ise ja rääkigu. No eks ma siis lähengi kui bossi näen. Kahjuks viimased päevad ta on Melbournis olnud, seega pole võimalust tekkinud. Krt ma olen jah nüüd 6 kuud tema miinimum palgaga töötanud, oleks aeg tõsta küll!
Aga muidu see banaanielu on nagu ta on, mõni päev on norm ja läheb kiiresti ja samas mõni päev ja nädal venib kui näts. Kui aeg eriti aeglaselt läheb panen iPodi pähe ja kuulan Rahva Oma Kaitset või eesti mussi ja aeg lähebki kiiremini.
Randar siin ükspäev teatas, et tal ka kopp ees ja mõtleb, et vbl oleks aeg veel üks hooaeg teha ja siis banaanidega hüvasti jätta. Ei tea. Nagu kõik juba ammu teavad, oleneb meie tulevik suuresti Austraalia Migratsiooniameti otsustest, mitte meie endi tahtmistest ja soovidest!
No comments:
Post a Comment