Krt täna jälle saime loengu enne kui tööle hakkasime, et ikka liiga aeglased oleme ja karistuseks võetakse raadio ära!?! Ja siis veel muidugi nepaali plika oli eile bossile öelnud, et see pakkimine on ikka igav töö. Krdi nepaali mõistus ikka!! No ja siis öeldi, et kellel veel igav on siis võib kohe astuma hakata. Et pole teil raadiot vaja, siis ei unista seal kaalu taga ja lased kätel käia. Et see kui me arvame kui pakime ca 230 kasti päevas, et see on OK, ei ole! Vähemalt 300 peab tegema, et mujal farmis pakivad kõik nii. Ega ta ei karjunud meie peale, ütles ise ka, et ega see parem pole ju kui ta karjuks? Et äki saame ikka niisama ka aru :)
No krt, ma tundsin küll, et väheke on ülekohut tehtud ikka. Ma oleks eile võinud üldse terve päeva kodus veeta, nagu arst ütles, pärast seda ämbliku hammustust aga näe ikka läksin tööle ja pingutasin kah.
No ja pärast metsas oli Randy küsinud bossi käest, et miks meil seal shedis kogu aeg nii pingeline õhkkond on? Boss siis kutsus mind enda juurde ja seletas oma hommikust käitumist. Tegelikult on hoopis selle plika süü, kes meil vahetuse vanem ka on. Tuleb välja, et boss tahab temast üldse lahti saada ja mind või siis nepaali tema asemele panna. Et ta ikka peab kõiki ühtemoodi kohtlema, eranditeta. Et minu töö on väga hea jne jne, tavaline jutt. Aga jah, õnneks sain teada, et tegelikult olen mina hetkel tema parim pakkija ja pole mul vaja murteseda, et minema saadetakse vms. Ütles veel, et ma peaks omale eesmärgiks seadma 250 kasti päevas siis tema on rahul. Täna siis vaatasin, et päeva lõpuks oli 252 kasti, jeee!
Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea! Järgmise korrani :)
Koju tulles ootas postkastis mõnus üllatus - postkaart Iirimaalt. Tänud Kerly :)
No comments:
Post a Comment