Sel nädalavahetusel jõudsime lõpuks niikaugele, et saime Cooktownis käidud. See polegi Mareebast nii väga kaugel, ca 300 km põhjapoole aga siiani pole õiget seltskonda leidnud kellega minna. Nüüd me siis käisime minu eestlastest töökaaslastega. Muidugi on see sinna minemine paras katsumus ja õige aja valimine. Sajuperioodil on tavaliselt teed üleujutatud niiet suur tõenäosus on, et sõidad vbl paarsada km ja siis nt enam edasi ei saagi! Kuival perioodil, nagu praegu, seda muret pole. Sisemaad mööda viib sinna ilus asfalttee aga mööda rannikut, mis oleks väga maaliline, sealt saab vaid dziipidega, nn offroad tee. Tegime teepeal mõningaid peatusi aga üldiselt on tee sinna suht vaatamisväärsustevaene. Mõnikümmend km enne Cooktowni tervitasid meid mustad mäed, täiseti süsimustad kivid, niimoodi mägedeks kuhjatud.
Finch´i laht. Otsisime endale õhtuks mõnusat grillimise kohta rannas ja koperdasime sellise kivimüraka otsa! Randades ööbimine on seal keelatud- no ehk ikka sellepärast, et krokodill võib su öösel suure tõenäosusega nahka panna! Ega me ei leidnuki kus looduses ööbida ja seega olime motellis (me Randariga planeerisime niikuinii motellis ööbida). Seal oli ka ilus privaatne grillimiskoht, niiet meie õhtu möödus grillides ja juttu puhudes.
Niisiis James Cookiga isiklikult. Kahjuks planeerisime oma reisi just sellele nädalavahetusele, teadmata, et järgmisel on iga-aastane "James Cooki saabumise" festival. Seal mägitakse läbi kuidas James esimest korda oma laevaga Endevour seal maabus. See oleks päris põnev olnud vaadata.
Pühapäeva hommikul tegime väikese suveniirishopingu. Ühe poekese ikka leidsime aga selle uksel tervitas meid jumala kurja olekuga koer. Me seisime seal ikka oma 5 min enne kui omanik seest välja tuli ja ütles, et see koer ootab hoopis mängimist, mitte ei peleta kliente. Lähemale astudes saime aru jah, et ta soovis vaid mängida....mingi pool tundi loopisime talle kordamööda seda karvast mängudelfiini! Ja lahkusime paari kotitäie suveniiridega- ühel noormehel meie seltskonnast oli viimane päev Austraalias- arusaadav ju!
Kahjuks oli kuulsaim mägi Mount Cook ehitustöödeks suletud, seega sinna otsa ronimine jäi ära aga selleasemel käisime madalama mäe otsas. Ilm oli lausa muimasjutuline ja vaade super. Ümberringi rohelusega kaetud mäed, heleda liivaga rannad ja sinine ookeanivesi. Üle paari nädala oli esimene ilma vihmata päev, ilmaga vedas meil ikka väga.
Kristiinaga!!
Meie reisiseltskond Grassy Hill otsas! Passisime seal niisama ja siis tulid ühed turistid ja palusime neil meist grupipildi teha. Kui nad kuulsid, et oleme Eestist, ütles see mees, et tema esimene treenitav võrkpallimeeskond olid eestlased. Tihti on siin nii, et kui ütled, et oled Eestist, siis kuuled kohe kuidas see inimene on Eestlastega kokku puutunud. Ühes suvalises kolkatanklas seljasirutuspeatust tehes, küsiti ka, et Eestist? Aaaa, et siis Tallinnast jah? :)
Meie päev lõppes ühe laguuni ääres jalutades. Terve see järveke oli kaetud valgete õitega vesikuppudega. Loomulikult olid jälle sildid väljas, et ettevaatust, krokodillid! Ma ikka käisin katsusin vett ka, keegi kätte kinni ei hüpanud. Aga ööbida sellises kohas ei tahaks küll mitte mingi hinna eest!
Kokkuvõttes see Cooktown on ikka väga pisike asula ja muust tsivilisatsioonist väga eraldatud. Aga tuntud on piirkond ideaalsete kalastamistingimuste poolest. Lisaks jahipidamine, suured lehmakarjad, krokodillidest kubisevad veekogud. Siin kandis on säilinud ka aborigeenidest pärit koopamaalinguid, sinna korraldatakse isegi tuure aga hinnad on väga kõrged, jätsime minemata.
Cooktown on ideaalne koht kui sul on dziip ja kõva kihk kala püüda, niisama tsillida seal ju korra võib aga teistkorda tagasi ei läheks!
No comments:
Post a Comment