Sel aastal tuli jaanipäev teisiti. Pühapäeval käisime väikese seltskonnaga vallrahul sukeldumas-snorgeldamas. Mul oli see juba neljas kord. Aga kuna Randaril oli veel jõuludest kingituseks saadud piletid kasutamata, siis pidime ära käima. Seekord läksime Port Douglasest. Sõit reefile võttis ca poolteist tundi ja jälle kõigutas ikka mõnuga, ookeani peal oli tuul päris kõva ja lained kõrged. Ma võtsin juba ennetavalt tabletid sisse ja tundub, et seekord need mõjusid ka. Ei hakanudki paha!
Ma olin eelnevalt omale sukeldumise ka broneerinud aga otsustasin viimasel hetkel selle kiivriga vee alla mineku kasuks, ja tundub, et tegin õigesti. Kristiina üritas sukelduma minna aga ei saanudki hingamisega hakkama ja ei jõudnuki vee alla. Niiet sukeldumine on mul endiselt tegemata aga tundub, et see ei olekski minujaoks, mulle meeldib snorgeldada ikka palju rohkem.
Tõmbasime ülikonnad selga ja siis pandi meile raskused külge ja kiiver pähe, mis kaalus 35 kilo, ning asusime mööda treppi vee alla teele. Laskusime mööda treppe paar meetri sügavusele. Seal tehti meist pilte ja näidati erinevaid kalu, neid toiduga meelitades. Saime kalu ja mereelukaid ning koralle katsuda ka. Kokku olin vee all kusagil pool tundi. Alguses oli natuke kõhe tunne aga tegelikult oleks sellega isegi Randar hakkama saanud, ujuma ju ei pidanud! :) See elukas kes mulle siin kätte anti on merikurk. Käes on ta selline hästi pehme aga limane.
Veest välja tulles oli megakülm ja proovisin kohe uuesti vette minna ja snorgeldada natuke. Aga lained olid suht kõrged ja hoovus tugev, niiet väga kaugele ma ei julgenud minnagi ja seega snorgeldamine jäi seekord lühikeseks. Aga ma loodan, et eesootaval puhkusel saab seda küllalt teha.
Randaril jäidki seekord ujukad kuivaks. Käis ainult selle pool-allveelaeva peal, kaks tiiru vist. Seal sai läbi klaasi koralle ja kalu imetleda aga peab ütlema, et seekord olid kalad kusagile ära kadunud, väga palju ei näinud.
