Viimased päevad Austraalias

Viimased päevad on läinud suhteliselt kiiresti ja veel viimaste ülesannete töitmise tähe all. 

Oma korterist kolisime välja juba nädala eest. Minu töökaaslastel on maja ja neil oli kaks tuba vaba, niiet nad vütsid meid enda juurde kostile.  Meil oligi enne reisile minekut vaja kohta kuhu oma kohvrid maha panna ja vana korter koristada ja oma tagatisraha tagasi saada. Pärast kolmandat ülevaatust (kui puhas meie korter on) andsid nad ikka tagatisraha tagasi!

Auto saime ka müüdud. Üks eestlasest töökaaslane ostis ära. Niiet asjad on lõpuks suhteliselt hästi sujunud. 

Viimane päev tööjuures ei olnud meil kummalgil midagi erilist. Kohe aru saada, et tegelikult on bossidel ikka jumala savi kas sa seal elad või sured või lähed minema või mitte. Minule öeldi vaid et aitäh, et kiiresti pakkisid ja see oli tänu kahe aasta väga kiire ja korraliku töötegemise eest! Aga nohh, õnneks mõned töökaaslased ei olnud nii ükskõiksed. Üks mehhaanikutest tuli mulle suure lillekorviga head teed soovima nt. Kõigil teistel jäid muidugi suud ammuli, et sellist asja polevat veel seal farmis juhtunud :)

Randarilgi teisiti see asi ei lõppenud ja tema oli ju 4 aastat samas kohas töötanud ja sponsorshipi all jne jne aga samamoodi, et aitäh ja head teed! Pigem oldi tujust ära, et kauemaks sinna orjama ei jäänud!
AGA mis meil sellest? :)))) Nüüd istume siin ja naudime veel viimast päeva Austraalias ja õhtul kell 11 läheb meil lennuk Cairnsist Aucklandi. Muidugi väikesed viperused võivad vabalt ees oodata. Lennujaama kodukalt vaadates on näha, et mõned lennud on edasi lükkunud ja tühistatud-ilma pärast- niiet vbl tuleb lennujaamas passida vms. Eks siis näha ole, ootame praegu kohalikke uudiseid, et targemaks saada!
Esimesed 10 päeva veedame Uus-Meremaa põhjasaarel ringi tiirutades, siis järgmised 10 päeva Fidzil (ring ümber põhisaare ja väljasõit väiksemale). Edasi 10ks päevaks Vanuatule, mille tähtsündmuseks peaks olema aktiivse vulkaani külastus. Sealt edasi paariks päevaks Uus-Kaledooniasse ja sealt juba edasi lennates läbi Souli ja Helsingi Tallinnasse! Kodus oleme plaani kohaselt 13. augusti õhtuks!
Reisilt ootame mõnusat puhkust pikitud närvikõdi ja füüsilise koormusega :D Aga sellest juba pärast reisi! Mina loodan palju snorgeldada ja ujuda ning rannas ka vedeleda.
Aga hetkel jätame siit hüvasti ja vbl kohtume siin blogis veel reisi kestel aga vbl ka mitte, eks näis kas selleks üldse aega jagubki. Kui ei jagu siis saame kokku ja vahetame oma reisimuljeid suurima hea meelega! Kohtumiseni kallikesed!

Jaanipäev

 Sel aastal tuli jaanipäev teisiti. Pühapäeval käisime väikese seltskonnaga vallrahul sukeldumas-snorgeldamas. Mul oli see juba neljas kord. Aga kuna Randaril oli veel jõuludest kingituseks saadud piletid kasutamata, siis pidime ära käima. Seekord läksime Port Douglasest. Sõit reefile võttis ca poolteist tundi ja jälle kõigutas ikka mõnuga, ookeani peal oli tuul päris kõva ja lained kõrged. Ma võtsin juba ennetavalt tabletid sisse ja tundub, et seekord need mõjusid ka. Ei hakanudki paha!

 Ma olin eelnevalt omale sukeldumise ka broneerinud aga otsustasin viimasel hetkel selle kiivriga vee alla mineku kasuks, ja tundub, et tegin õigesti. Kristiina üritas sukelduma minna aga ei saanudki hingamisega hakkama ja ei jõudnuki vee alla. Niiet sukeldumine on mul endiselt tegemata aga tundub, et see ei olekski minujaoks, mulle meeldib snorgeldada ikka palju rohkem.

 Tõmbasime ülikonnad selga ja siis pandi meile raskused külge ja kiiver pähe, mis kaalus 35 kilo, ning asusime mööda treppi vee alla teele. Laskusime mööda treppe paar meetri sügavusele. Seal tehti meist pilte ja näidati erinevaid kalu, neid toiduga meelitades. Saime kalu ja mereelukaid ning koralle katsuda ka. Kokku olin vee all kusagil pool tundi. Alguses oli natuke kõhe tunne aga tegelikult oleks sellega isegi Randar hakkama saanud, ujuma ju ei pidanud! :) See elukas kes mulle siin kätte anti on merikurk. Käes on ta selline hästi pehme aga limane.

 Veest välja tulles oli megakülm ja proovisin kohe uuesti vette minna ja snorgeldada natuke. Aga lained olid suht kõrged ja hoovus tugev, niiet väga kaugele ma ei julgenud minnagi ja seega snorgeldamine jäi seekord lühikeseks. Aga ma loodan, et eesootaval puhkusel saab seda küllalt teha.

 Randaril jäidki seekord ujukad kuivaks. Käis ainult selle pool-allveelaeva peal, kaks tiiru vist. Seal sai läbi klaasi koralle ja kalu imetleda aga peab ütlema, et seekord olid kalad kusagile ära kadunud, väga palju ei näinud.

 Sellist pilti kahjuks minust ei saanud aga see on ikka nii lahe kui selline suur kala sinust mööda ujub!

Siin pildil on see reef pealtvaates, millel meie seekord olime. Päikesepaistelise ilmaga on see ikka lausa muinasjutuline.

Dzunglis surfamas

 Laupäeval ärkasime vara ja käisime siit ca 150 km kaugusel põhjas, Daintree vihmametsas "surfimas". Pmt on tegu seikluspargiga, no tegelikult seal parki pole, on 5 erineva pikkuse ja kõrgusega liugu.  Aga kui mõelda, kus kohas see abub...ühes maailma vanimas vihmametsas! Laskusime mööda mäekülgedel asuvaid puid allapoole. Igal sammul selelati meile millised taimed meid übritsevad ja kui eriline see paik on. Nt ühe sõidu pikkus oli 20 meetrit ja selle vahemaa sees kasvas rohkem taimeliike kui terves Ameerikas ja Euroopas kokku. Vot nii eriline on see vihmamets!

 Kõige kõrgemas punktis paistis seljataga ilusti ookean ära. Meeletult ilus vaade, mida on pildiga raske edasi anda. Need olid meie surfinimed: James Bond, Pochahontas ja Princess Leia! :) Milline suurepärane idee. Mingil hetkel sai siis veel pea alaspidi sõidetud, jeeeeeeee. Kogu elamus ise oli tore kuigi see ei sobi väga ekstreemsust ihkavale inimesele - see ei olnud nii hull - rohkem massituristile mõeldud meelelahutus. Mina jäin rahule! Randar muidugi ei tulnud, ta kardab kõrgust :)

 Uuh, küll need kõhukesed olid tühjad pärast sellist õhulendu! Leidsimegi ühe väga hea "burksibaari" Tõeline Austraalia vaba päeva lõunasöök: burger(veiseliha kotlett, juust, praesibul, punapeet), kuumad friikad ja õlu. Kas see oli siiani Austraalias söödud parim burger või kõht oli väga tühi? Pigem ikka seda esimest :)

 Teel Daintreest Mareeba poole, lugematul hulgal ilusaid inimtühju randu.

 Ja loomulikult sildid, et ujumine on omal vastutusel, pigem ikka keelatud. Krokodillid panevad teid nahka!

Nojaaa, siis jooksis mingi juhm kukk ringi, jumala lambi koha peal, kus peatuse tegime. Aga ilus kukk oli! :)

Linnupargis

 Täna käisime Kurandas veel viimaseid suveniire ostmas - seekord endale- ja astusime sealsest "linnuaiast" ka läbi. Seal on valikus nii Austraalia kui mujalt maailmast linnud. Siin siis väike valik. Neid sai toita peopealt aga nagu ikka sellises kohas, olid neil kõhud suht täis ja polnud toidust väga huvitatud. Samas olid nag väga uudishimulikud ja lendasid suvalisel hetkel kellelegi õlale või lausa pähe. Palju nalja tegi kõigile üks väike paariaastane väike tüdruk kes oli ka linde vaatama toodud. See tsikk röökis nagu ratta peal kui linnud temast üle lendasid aga samas oli see jube naljakas :)

 Randar kohalike papagoidega!

 Mulle lendas ka üks neist pisematest papagoidest otse õlale kuigi mul ei olnud talle ei teri pakkuda ja samuti ei kandnud ma midagi helkivat - mis neid näis eriti ligi tõmbavat. Ühed Ameerika turistid olid hädas suure kakaduuga kes mehel üritas käekella lahti nokkida. Meil öeldi juba enne minekut, et võtke ehted ja prillid peast ära, muidu te neist lindudest enam lahti ei saa - nii oli ka!

 Nii nunnu!! :))))

 Musta kakaduuga. Need kisavad kõrvulukustavalt. Need on siin Mareebas ka suht tavaline nähtus, muidugi mitte linnas aga farmides. Eelmises farmis kus töötasin, seal kõrval olid pähklid maas ja kui need olid korjatud siis tulid jääke koristama just need mustad kakaduud, ikka sadade kaupa oli neid.

 Ma algul arvasin, et selline iludus elab samuti Austraalias aga ei tegu on Lõuna-Ameerika linnuga. Suht rahulik tüüp oli, ei kisanud, ei tüüdanud turiste, tsillis niisama seal õrre peal!

 Need sinised on samuti Lõuna-Ameerika linnud. Need olidki kõige tüütumad aga samas kõige julgemad. Ühel turistil lendas see otse pähe ja hakkas nokkima ta nokamütsi küljes olevaid nööpe. Teile lendas ühele naisele käe peale ja nokkis mingi märgi ta pluusi küljest ära ja seejärel asus käekella kallale. Harakad nohh!

 Tegelikult see lind ikka nii suur ka pole kui Randar!

 Poseerida neile meeldis!

Sinised jagavad muljeid - pärast turistide terroriseerimist!

Käisime lehmi vaatamas ja juustu maitsmas

 Nädalavahetusel käisime tüdrukutega meist ca 50 km kaugusel Gallo Dairylandis. http://www.gallodairyland.com.au/cafe.htm

Tegu on piimafarmiga, kus karjade kaupa musta-valgekirjusid lehmi. Farm on tuntud oma mitmeid auhindu võitnud juustudega. Lisaks juustule saab maitsta käsitsi valmistatud sokolaadikomme või niisama lõunat süüa ja ringi jalutada. Maastik on seal ilus, väga roheline ja väikeste küngastega.

Veel sai katsuda vasikaid, lambaid, sigu ja neid karvaseid kanu ja kukkesid! Üle pika aja oli farmiloomi päris põnev jälle näha :)

 Pärast väikest jalutuskäiku ümbruses otsustasime proovida nende juustuvalikut. Meie lemmikuteks said pehmemad juustud. Muidugi siinne lemmik on cheddar aga no tee mis tahad, ei meeldi!

 Turistikas Kristiina ja kirju lehmaga!

 Tagasiteel jäi meile ette maasikafarm. Kohe auksel agat eatas meile üks kileda häälega tädi, et no strawberries, maasikaid pole!!! No mis siis ikka, võtsime maasika jäätist selleasemel. Maasikahooaeg on siinkandis kohe-kohe algamas. Poes on juba müügil aga kohalikud farmid pole veel täit hoogu sisse saanud. Pildil koos Jo´ga. Tema on ka meie farmist, pakib papaiasid. Tal viimane nädal Austraalias, seega tiirutas ka heameelega meiega kaasa!

Peale juustuvalikut ja sokolaadi ja maasikajäätist läksime Tinaroo järve äärde, kõhud ülespidi, päikese kätte peesitama. Hetkel on ilm imeilus, sooja ca 25. Hommikud on muidugi väga jahedad, täna nt 8 kraadi. Niiet ujuma väga ei kipu, vesi on jahe. Samuti ei kipu väga bikiinide väel olema, ikka jahe on.

Pärast väikest puhkust järve ääres asusime kodupoole aga veel enne kui lahku läksime, käisime ühest mango famist läbi, kus neil tehakse igasugu veine ja likööre, mangodest. Maitsesime seal siis ja võtsin pudeli mango vahuveini kaasa, avan selle minu viimasel päeval siin Austraalias! :)

Natuke nalja kah

http://eestielu.delfi.ee/eesti/jarvamaa/kareda/elu/tuuli-seire-tootan-austraalia-uhel-ohtlikumaks-peetaval-tookohal.d?id=64496744

Niisiis ülalpool äratoodud link viib teid Delfis ilmunud artiklile! Kes soovib ja loeb aga hoiatan, et pealkiri on VÄGA petlik. 

Ise sellist pealkirja netis lugedes, tekkis esimene mõte, et appi nüüd on mõni Eesti tsikk saanud kuhugi kaevandusse või kalalaevale tööle, goodonya mate! No aga ei ole ju! Tegu on lihtlabase banaanifarmi töölisega. Meil Randariga tekkis kohe naljakas mõte, et jumal tänatud, et nende sadade noorte vanavanemad ehk Delfit ei loe ja ei tee ennatlikke järeldusi või mis veel hullem, ei lõpeta südame atakiga haiglas.

Õnnetusi võib muidugi juhtuda igal töökohal aga see ei tähenda, et tegu oleks ohtlikuima töökohaga. No ega kontoris võib ju ka kogemata pastakaga silma torgata, kõi kõrgetel kontsadel käna käia või kuuma kohviga keele kõrvetada. Ühesõnaga paistab, et inimestele meeldib ikka ülepingutada ja kangelaslikumad välja paista kui asi tegelikult väärt on. Ma siin mõtlesin, et kirjutan ka ükspäev artikli OMA kolmeaastasest banaanifarmi kogemusest ja ma ütlen juba kurvastuseks ette, et nii ohtlik minu töö küll ei ole.

Kus need krokodillid banaanifarmis ründavad? Või skorpionid? Esimest korda kuulen üldse, et siinkandis skorpionid pesitsevad. Minuarust meie farmis on hoopis suurimaks ohuks üks ilmatuma pirakas metssiga, kes uitab puudevahel vahel ringi, vot seda ma kardaks. Eestis ka ju kui seenele lähed, ega ei tahaks ju metsseaga kokku juhtuda? Meil ikka kõvemad kohalikud tööl räägivad, et püss on kaasas kogu aeg, et saaks raisa kätte teeks salaamit. Mina igaljuhul ootan!

Banaanifarmitöö tüdrukute jaoks on üldiselt väga igav ja üksluine, pakid neid ca 10 tundi päevas, kohalt liikumata. Õue ja värsket õhku saad siis kui hommikul tööle tuled või kui õhtul koju lähed. Skyburys on õnneks sellekohapealt natuke vaheldusrikkam. Mina Kristiinaga ainult kahekesi pakin ja ise teeme ka muid tsehhi töid. Me ei pea 100% kogu aeg paigal püsima aga üksluine on sellegipoolest. Vahel nädala lõpupoole kui banaan otsas, saame ka õues koos poistega lihtsamaid töid teha aga viimasel ajal mitte nii palju enam.
Ühesõnaga, pole see üldse nii hull nagu artiklist paistab. Lugege minu blogi vanemaid postitusi ja saate ise ka aru, et pole siin midagi nii ohtlikku ja keerulist. Palju ohtlikumad võivad olla inimesed hoopis, kellega tuleb koos töötada, see aga juba uue  blogipostituse teema!

Nädalavahetus Cooktownis

Sel nädalavahetusel jõudsime lõpuks niikaugele, et saime Cooktownis käidud. See polegi Mareebast nii väga kaugel, ca 300 km põhjapoole aga siiani pole õiget seltskonda leidnud kellega minna. Nüüd me siis käisime minu eestlastest töökaaslastega. Muidugi on see sinna minemine paras katsumus ja õige aja valimine. Sajuperioodil on tavaliselt teed üleujutatud niiet suur tõenäosus on, et sõidad vbl paarsada km ja siis nt enam edasi ei saagi! Kuival perioodil, nagu praegu, seda muret pole. Sisemaad mööda viib sinna ilus asfalttee aga mööda rannikut, mis oleks väga maaliline, sealt saab vaid dziipidega, nn offroad tee.  Tegime teepeal mõningaid peatusi aga üldiselt on tee sinna suht vaatamisväärsustevaene. Mõnikümmend km enne Cooktowni tervitasid meid mustad mäed, täiseti süsimustad kivid, niimoodi mägedeks kuhjatud.

 Finch´i laht. Otsisime endale õhtuks mõnusat grillimise kohta rannas ja koperdasime sellise kivimüraka otsa! Randades ööbimine on seal keelatud- no ehk ikka sellepärast, et krokodill võib su öösel suure tõenäosusega nahka panna! Ega me ei leidnuki kus looduses ööbida ja seega olime motellis (me Randariga planeerisime niikuinii motellis ööbida). Seal oli ka ilus privaatne grillimiskoht, niiet meie õhtu möödus grillides ja juttu puhudes.

 Niisiis James Cookiga isiklikult. Kahjuks planeerisime oma reisi just sellele nädalavahetusele, teadmata, et järgmisel on iga-aastane "James Cooki saabumise" festival. Seal mägitakse läbi kuidas James esimest korda oma laevaga Endevour seal maabus. See oleks päris põnev olnud vaadata.

 Pühapäeva hommikul tegime väikese suveniirishopingu. Ühe poekese ikka leidsime aga selle uksel tervitas meid jumala kurja olekuga koer. Me seisime seal ikka oma 5 min enne kui omanik seest välja tuli ja ütles, et see koer ootab hoopis mängimist, mitte ei peleta kliente. Lähemale astudes saime aru jah, et ta soovis vaid mängida....mingi pool tundi loopisime talle kordamööda seda karvast mängudelfiini! Ja lahkusime paari kotitäie suveniiridega- ühel noormehel meie seltskonnast oli viimane päev Austraalias- arusaadav ju!

 Jumala sõbralik madu oli botaanikaaias, mitte nagu see koer seal suveniiripoe uksel!

 Kahjuks oli kuulsaim mägi Mount Cook ehitustöödeks suletud, seega sinna otsa ronimine jäi ära aga selleasemel käisime madalama mäe otsas. Ilm oli lausa muimasjutuline ja vaade super. Ümberringi rohelusega kaetud mäed, heleda liivaga rannad ja sinine ookeanivesi. Üle paari nädala oli esimene ilma vihmata päev, ilmaga vedas meil ikka väga.

 Kristiinaga!!

 Finch´i lahe ääres.

 Meie reisiseltskond Grassy Hill otsas! Passisime seal niisama ja siis tulid ühed turistid ja palusime neil meist grupipildi teha. Kui nad kuulsid, et oleme Eestist, ütles see mees, et tema esimene treenitav võrkpallimeeskond olid eestlased. Tihti on siin nii, et kui ütled, et oled Eestist, siis kuuled kohe kuidas see inimene on Eestlastega kokku puutunud. Ühes suvalises kolkatanklas seljasirutuspeatust tehes, küsiti ka, et Eestist? Aaaa, et siis Tallinnast jah? :)

Meie päev lõppes ühe laguuni ääres jalutades. Terve see järveke oli kaetud valgete õitega vesikuppudega. Loomulikult olid jälle sildid väljas, et ettevaatust, krokodillid! Ma ikka käisin katsusin vett ka, keegi kätte kinni ei hüpanud. Aga ööbida sellises kohas ei tahaks küll mitte mingi hinna eest!

Kokkuvõttes see Cooktown on ikka väga pisike asula ja muust tsivilisatsioonist väga eraldatud. Aga tuntud on piirkond ideaalsete kalastamistingimuste poolest. Lisaks jahipidamine, suured lehmakarjad, krokodillidest kubisevad veekogud. Siin kandis on säilinud ka aborigeenidest pärit koopamaalinguid, sinna korraldatakse isegi tuure aga hinnad on väga kõrged, jätsime minemata.

Cooktown on ideaalne koht kui sul on dziip ja kõva kihk kala püüda, niisama tsillida seal ju korra võib aga teistkorda tagasi ei läheks!

Suveplaanidest

Hei hei käes maikuu, või õigemini juba poole peal ja nagu midagi polegi teinud vahvat peale munadepühasid. Suht tavaline kõik. Ikka töötame, vahelduseks paar korda rannas ka käinud. Eelmisel nädalavahetusel käisime lausa kahel päeval. Pühapäeval oli päris kena ilm, vesi on juba suht jahe, 26 kraadi aga kuna tuul oli kõva siis välja tulles tundus nagu oleks 16 olnud :)

Tööjuures on ka hetkel suht kiire olnud, st olen saanud 10-tunniseid päevi teha, va reede, see on meil alati lühem. Eelmine esmaspäev oli küll vaba, siis oli siin Labour Day ehk siis töörahva püha. Kõik poed asutused olid kinni ja inimestel ikka vaba päev.

Niisiis, oleme oma suviseid puhkuseplaane pidanud ja nüüd on asi juba konkreetsemaks muutunud. Täna said juba kõik piletid ka ära ostetud! 

Aga alustama peab sealt, et kusmaal siis meie viisasjad on? Polegi kusagil. Ise otsustasime nüüd, et aitab küll sellest pullist, me ei viitsi enam oodata ja niikuinii planeerisime sel aastal päriseks koju tulla. Tahtsime oma agendiga kokku saada, et talle seda öelda ja et ta meie viisataotluse tühistaks. Aasta otsa pole meie agent meiega ühendust võtnud ega meie vastu huvi tundnud. Niisiis olime tema juurde eelmiseks reedeks aja kinni pannud, juba paar nädalat varem. Reedel tulime Randariga mõlemad sellepärast varem töölt ära, et tema juurde Cairnsi sõita. No ja muidugi, teda ei olnudki kohal!?! Mingi sekretär või abiline, kes tal seal kontoris oli, see teatas, et jah, läks jah minema ja ei tule tagasi ka, suht ülbe oli see tsikk seal. No ma siis võtsin ta ette aga tal polnud suurt midagi vabanduseks öelda ka. Palusin tal Natashale helistada aga tsikk väitis, et ega ta niikuinii ei vasta kuna oli lubanud peale tööd oma mobla välja lükata. No on ikka inimesed! Vaene tsikk sai kõik pahameele oma kaela aga tundus, et tal seda varemgi juhtunud, sest ega teda väga häirinud see mis rääkisime. Lõpptulemus oli see, et ta lubas ise esmapäeval Randariga ühendust võtta ja uue kohtumise kokku leppida. Meie igaljuhul ütlesime, et rohkem ei kavatse sellepärast töölt vabaka võtta ja soovime Natashaga hilist kohtumist, peale tööd. Tulime sealt tulema, suht vihased ja läksime otse kinno American Pie Reunioni vaatama.

Randar oli kohe laupäeva hommikul tööl ja rääkis oma bossile kogu loo ära, see õnneks läks jumala pöördesse ja lubas esmapäeval ise Natashale helistada ja asjad ära klaarida, ongi parem, vbl teda kuulatakse rohkem. Tegelikult see kõik mis Natasha ja temaga seotud asjade ümber toimub, on hoopis keerulisem jne aga sellest ma väga siin avalikus blogis ei kirjutakski!

Aga tulles tagasi meie reisiplaanide juurde, kohe samal õhtul kui see babuulja meid üle lasi, ostsime oma kõige pikema ja kallima pileti (Noumea-Tallinn) ära! Vaadaku siis ise kuidas meie viisasju korraldab või ei korralda, meil on kuupäevad paigas. Austraaliast lahkume 10. juulil. Meie teepeale jäävad ette sellised suurepärased maad nagu Uus-Meremaa, Fidzi saared, Vanuatu ja Uus-Kaledoonia. Viimasest võtsimegi väga-väga otse lendava Finnairi lennu läbi Souli ja Helsingi Tallinnasse. Tagasi Eestis oleme 13. augusti õhtupoolikuks. Kes soovib kalja ja kiluvõileibadega vastas olla, andke teada, saadan detailid :)

Niisiis lennupiletid on kõik olemas, nüüd veel majutused ära broneerida ja mõned ekskursioonid paika panna. Õnneks on meil paberil kõik juba planeeritud, niiet tuleb vaid netis ära broneerida. Loodetavasti tuleb mõnus ja seiklusterikas reis. Ilm on muidugi siin sel ajal nagu ta on, talv. See tähendab, et on jahe. Uus-Meremaal (Aucklandi kandis päeval vaid 15 kraadi) külastame vaid põhjasaart sest lõunasaarel on sel ajal juba lumi maas. Need eksootilised saareriigid...seal ka talv muidugi aga ikka soojem on, päeval vast 25 kraadi aga selle eest on kuiv periood, niiet kõik päevad peaksid olema 100% päikesepaistelised! Me selle ilma pärast väga ei muretse, sest ma tean küll kuidas siin talvel olla on, nagu Eesti suvi, miinus vihmasajud.

Aga täpsemalt kus ja mis juba hiljem, siis kui kusagile sõitma hakkame ja kusagil juba kohal oleme jne. Enne on vaja siin ka päris mitu olulist asja korda ajada. Üks põhjus miks me varem ei tule Eestisse (et Eesti suve nautida ?? ) on see, et meie üürileping lõpeb siin 4. juulil alles. Selleks peame siin korraliku suurpuhastuse korraldama ja putukatõrje tegema ja kardinad pesema ja jumal teab mis kõik veel tegema, et oma tagatisraha kätte saada, mis polegi väga väike. Samal ajal peame leidma omale paariks nädalaks mingi teise elukoha kus peatuda. Veel tuleb meil auto maha müüa ja seda ei saa ka viimasele minutile jätta. Juuni lõpuga lõppeb siin finantsaasta ja seega juuli alguses saame kohe oma tulumaksutagastuse ära teha. Hiljem oleks seda saanud neti teel ka ajada aga see siin pole Eesti, siin on kõik äärmiselt keeruliseks ja aeganõudvaks tehtud, no ses suhtes elavad nad siin alles kiviajas. Siis tulebki meil minna mingi nn vahendaja juurde kes meie eest selle ära teeb ja kahe nädalaga on papp arvel! Aga seda saab jah alles 1. juulist alates teha.

Niisiis ees on ootamas tegusad ja põnevad ajad. Sellest mis meid Eestis ees ootab parem ei kirjutagi, heas mõttes. Tegemist on ikka meeletult palju, kasvõi meie esimese kodu remont! Ja ega sellega ei saa ka väga kaua oodata ja venitada, enne külmade tulekut tahaks ikka normaalselt sisse seada. Kõik sõbrad -sugulased- tuttavad vaja läbi käia ja ära kallistada. Ja siis veel uus töö Eestis...leida :)

Niisiis see oli lühiülevaade meie viimase aja tegemistest ja tuleva paari kuu tegemistest aga ma luban, et kohtume üsna varsti ;)

Munadepühapuhkus Port Douglases

 Munadepühadeks anti mul neli vaba päeva ja Randarile kolm vaba päeva, otsustasime juba ette, et seekord peame ikka kusagile sõitma! Port Douglases käisime viimati siis kui olime alles auto ostnud, seega pea kolm aastat tagasi! Tegelikult on siit Mareebast sinna ainult ca 100 km ja tee on väga maaliline mööda kaljuserva ookeani kallast mööda, mis on pikitud kenade liivarandadega. Sõit ise on juba vaatamisväärsus. Tee peal ongi üks vaateplatvorm kus need fotod tehtud.

 Juhtusime sinna just siis kui paar turisti hakkasid paraglidingut tegema. Ehk siis puri seljas kaljuservalt alla hüppama. Kõrvalt neid ettevalmistusi vaadates tundus kogu see ettevõtmine küll vabasurma minekuna aga ei, nii rahulikult võttis puri tuule alla ja sõit oli väga sujuv ja kindlasti nauditav...mine või ise! Mul tuli küll isu peale :)

 Port Douglases oli meil ühes backpackeris majutus kinni pandud. Panime oma kotid maha ja läksime kohe randa ujuma ja pärast linnapeale väikesele jalutuskäigule. Port Douglase linn asub sellisel poolsaare moodi saarel ja on suht pisike aga elu on seal küll ja küll, isegi suure reede õhtul olid poekesed ja restoranid lahti. Üleüldse on koht austraallaaste hulgas väga populaarne puhkamiseks-midagi Pärnu sarnast vbl.

 Õnnestus ühte kisakõri lähemalt pildistada- kookaburra. Need häälitsevad väga kõvasti ja eriti hommikuti. Nende laul on sarnane ahvide häälitsemisele.

 Ilusal nelja miili rannal, nagu seda kutsutakse. Pilt on tehtud mõõna ajal, tõusu ajal on vesi pea nende palmideni väljas kus mina seisan. Rand on suht pikk jah, ühest otsast teise väga kõndida ei viitsiks. Pigem madal ja laugjas rand on ääristatud kallite lukshotellide ja resortidega. Üks öö võib maksta ca 300 taala ja rohkem.

 Siia me tulime päikeseloojangut vaatama. Poolsaare tipus asub ilus palmidega ääristatud muruväljak. Tundub olvevat populaarne piknike pidamiseks, kalastamiseks ja ka pulmade pidamiseks :) Laupäeva õhtul nägime seal kahte pruutpaari.

 Kindlasti saab sellises kohas hulgaliselt väga ilusaid pilte!

 Päikeseloojang oli muidugi kena aga mitte midagi imelist, sest päike ei looju siinpool mandril ookeanisse vaid jääb kusagile mägede varju. Sel õhtul oli loojang pilvedesse!

 Niisiis jalutuskäigul poolsaare tipu teisel kaldal väikses kalju otsa poseerisin koos four mile beach´iga. Kui seda randa googlist otsida leiate kõvasti photoshopitud pildid, siinne rand ei ole valge liiva ja türkiissinise veega. Pigem selline Valgeranna taoline minu kodukandis Eestis.  Erinevus muidugi selles, et rannajoon on kaunistatud palmipuude ja muude troopilite taimedega ja veetempseratuur oli 27 kraadi (aastaaeg on meil praegu sügis)!

 Laupäeva õhtul käisime õhtusöögil ühes hiina restoranis. Vaade meie lauast rõdult oli maagiline. Soojas troopikatuules kõikuvad punased hiina laternad ning palmilehed ja ümmargune täiskuu.

See pilt on tehtud meie viimasel hommikul meie majutuses, mõnus troopiline ja väga õdus, eriti backpackeri kohta. Tuleb otsida ka taskukohasemate majutuste hulgast, kunai ei tea millal võid pärli leida!

Niisiis, selline paaripäevane minipuhkus on nüüd seljataga. Uuesti tööle ja veel viimane pingutus  enne pikemat puhkust. Siin Austraalias on munadepüha sama suur püha kui jõulud ja seega on esmaspäev ka ametlikult püha ja enamustel vaba päev!

Happy Easter! :)