Laisk nädalavahetus

Viimased kaks nädalat oleme mõlemad Randariga väga väsinud olnud. Mitte, et tööl oluliselt raskem oleks aga lihtsalt...uni tuleb juba kell 8-9 ajal. Hommikul ei saa kohe mitte kuidagi üles. Osaliselt on selles süüdi juba hiljem tõusma hakkav päike, ikkagi sügis ju! Kell 6 kui tõuseme on suht pime alles. Mõlemad teame mida meil vaja on...PUHKUST!

Aga jah, see nädalavahetus ei hakanud mingeid plaane tegemagi. Lihtsalt sõitsime randa vaatama, et ehk juba meduusid kadunud ja saab uuesti ookeanis ujuda. Päris kadunud nad siiski veel ei ole aga võrguga piiratud alal oli ujumine lubatud. Tänu vihmale on tõusu ajal vesi eriti kõrge ja sellepärast on paari meetri kaugusel vesi juba rinnuni. Tuletasime just Pärnu randa meelde, kus tuleb ca 100 m kõndida enne kui nabani vette jõuad, siin aga sups paar sammu ja hakka ujuma, mõnus (minujaoks)!

Ma ei väsi seal Palm Coves ikka nende piltide klõpsimisest ;)

Oehh, tegelikult oli rannas seekord mõnus. On tunda, et hakkab sügis. Päike pole enam nii kõrvetav ja vesi tundus seekord isegi jahutav, ise arvan, et see on pidevast vihmast tingitud.
UV oli muidugi ekstreemne, nagu rannainfo näitas. Aga see, et vesi oli 30 kraadi!? no ma ei tea, tundus küll mõnus jahe. Paar tunnikest rannas ja siis minema. Nagu õhtul selgus, ikkagi olime ennast punaseks päevitanud :)
Mareeba-Cairnsi teepeale jääb väike vihmametsa külake Kuranda. Sellest olen enne ka kirjutanud. Sealt saab minna ilusat Barroni jõe koske vaatama. Kui me kunagi sealt rongiga mööda sõitsime siis nägime koske ka aga siis oli vett vähe ja see polnud just suurem vaatepilt. Nüüd aga kus vihma tuleb iga päev oli kosk ka võimas.

Koseni viib parklast 1,3 km pikkune laudtee läbi vihmametsa. Seal näeb igasugu vihmametsa taimi. Lahedamad on ikka liaanid! Aa jah, üks madu roomas uniselt mööda käsipuud ;)

Kohe Barron Fallsi kõrval on veel üks vaateplatvorm, millelt avaneb vaade nn Cairnsi eeslinnale Smithfieldile. Pmt see pilt annab aimu millised mäed peame ületama teel Mareebast Cairnsi. Oehh, mul tuleb see meelde kui eelmine aasta maikuus sai seda teed esimest korda sõidetud ja kui hullult pahaks mul süda läks. See tee on 13 km pikk ja pidevalt kurvid ühele ja teisele poole. Kiiruse piirang 30-50 km/h. Nüüd aga pole enam midagi kui see lõik läbida, inimene tõesti harjub kõigega!

Ja lõpetuseks, teile daamid, üks Austraalia "aas-käoking".

Ilusat lähenevat naistepäeva ;)