Laisk nädalavahetus

Viimased kaks nädalat oleme mõlemad Randariga väga väsinud olnud. Mitte, et tööl oluliselt raskem oleks aga lihtsalt...uni tuleb juba kell 8-9 ajal. Hommikul ei saa kohe mitte kuidagi üles. Osaliselt on selles süüdi juba hiljem tõusma hakkav päike, ikkagi sügis ju! Kell 6 kui tõuseme on suht pime alles. Mõlemad teame mida meil vaja on...PUHKUST!

Aga jah, see nädalavahetus ei hakanud mingeid plaane tegemagi. Lihtsalt sõitsime randa vaatama, et ehk juba meduusid kadunud ja saab uuesti ookeanis ujuda. Päris kadunud nad siiski veel ei ole aga võrguga piiratud alal oli ujumine lubatud. Tänu vihmale on tõusu ajal vesi eriti kõrge ja sellepärast on paari meetri kaugusel vesi juba rinnuni. Tuletasime just Pärnu randa meelde, kus tuleb ca 100 m kõndida enne kui nabani vette jõuad, siin aga sups paar sammu ja hakka ujuma, mõnus (minujaoks)!

Ma ei väsi seal Palm Coves ikka nende piltide klõpsimisest ;)

Oehh, tegelikult oli rannas seekord mõnus. On tunda, et hakkab sügis. Päike pole enam nii kõrvetav ja vesi tundus seekord isegi jahutav, ise arvan, et see on pidevast vihmast tingitud.
UV oli muidugi ekstreemne, nagu rannainfo näitas. Aga see, et vesi oli 30 kraadi!? no ma ei tea, tundus küll mõnus jahe. Paar tunnikest rannas ja siis minema. Nagu õhtul selgus, ikkagi olime ennast punaseks päevitanud :)
Mareeba-Cairnsi teepeale jääb väike vihmametsa külake Kuranda. Sellest olen enne ka kirjutanud. Sealt saab minna ilusat Barroni jõe koske vaatama. Kui me kunagi sealt rongiga mööda sõitsime siis nägime koske ka aga siis oli vett vähe ja see polnud just suurem vaatepilt. Nüüd aga kus vihma tuleb iga päev oli kosk ka võimas.

Koseni viib parklast 1,3 km pikkune laudtee läbi vihmametsa. Seal näeb igasugu vihmametsa taimi. Lahedamad on ikka liaanid! Aa jah, üks madu roomas uniselt mööda käsipuud ;)

Kohe Barron Fallsi kõrval on veel üks vaateplatvorm, millelt avaneb vaade nn Cairnsi eeslinnale Smithfieldile. Pmt see pilt annab aimu millised mäed peame ületama teel Mareebast Cairnsi. Oehh, mul tuleb see meelde kui eelmine aasta maikuus sai seda teed esimest korda sõidetud ja kui hullult pahaks mul süda läks. See tee on 13 km pikk ja pidevalt kurvid ühele ja teisele poole. Kiiruse piirang 30-50 km/h. Nüüd aga pole enam midagi kui see lõik läbida, inimene tõesti harjub kõigega!

Ja lõpetuseks, teile daamid, üks Austraalia "aas-käoking".

Ilusat lähenevat naistepäeva ;)

Veits tööst

Esmaspäeva hommikul tööle minnes, selgus, et pakkimisliinil on mingi elektriline viga ja et peab tunnikese ootama ja siis hakkame tööle. No ja kell 8 selgus, et viga ikka suurem ja minge koju ära, töö jääb täna ära....jeeeeee!!!! Nepaalid ei suutnud küll oma õnne varjata. Ahh, ükskõik. Passisin siis esmaspäeva niisama kodus maha. No mitte päris, tegin nt kartulisalatit, tagantjärele sünnipäeva puhul :)

Teisipäeva hommikul teatati meile seoses tööga paar uudist. Mis kõige enam mind puudutab on see, et alates 1.juulist muutub endine 40 tunnine töönädal 38ks. Seega hakkab meil reedel töö olema senise kella 1 asemel kella 12ni. Lisaks kärbitakse ilmselt ka lõunapause. See seadus olevat vastu võetud ja kogu Austraalias muutub ametlik töönädal lühemaks. Rahalises mõttes tähendab see minujaoks iga nädal ca 35 taala kaotust.

Siis ostetakse meile alkoholi mõõtmise aparaat. Kõik kes töötavad mingi masinaga peavad enne tööle asumist puhuma. Boss ütles, et esimene nädal on nn proovikas ja siis kedagi veel lahti ei lasta kui promilli välja puhud aga edaspidi lähed päevapealt!! No tegelikult saame aru küll miks see vajalik on...üks kutt on meil küll lõhnadega hommikuti kohale ilmunud, ja mitte ühe korra. Banaanika töö on suht ohtlik ka.

Siis 1.juulist on nõutav kollaste-punaste ohutussärkide kandmine. Need lubati siis farmi poolt anda. Kuigi mul sellesse väga usku pole. Need on nii vastikust sünteetilisest materjalist ja kui veel higistad ka. Allergia kindlustatud! No näis, ma nii kaugele ette ei mõtle.

Neljapäeval sain esmapilgul vägagi hea uudise. Nimelt tõsteti palka ja ainult minul (pakkijatest). Et ma pidavat teistest palju rohkem tegema. No seda ma tean ise ka ja olukord tunduski juba suht ebaõiglane. Aga kui ma oma palgalehte vaatasin oli tõus vaid 38 AUD senti tunni pealt. No eesti kroonides võib arvutada, et palgatõus on ca 500 krooni kuu. Pole just see, mida lootsin näha. Tegelikult vahepeal olen mõelnud juba, et ega see töö mul nii hull polegi aga kui oleks vaid normaalsed inimesed kellega koos seda tööd teha. Need ajudeta nepaalid söövad närvid ja ületavad viimse kui tolerantsuse piiri.

Bday and Vday

Uuuh, nüüd siis see sünnipaeva-sõbrapaeva triangel ka möödas, või no mis triangel...aga veits ikka. Ma olin tegelikult päris pettunud kui avastasin, et Cairnsis polegi eriti mingeid sõbrapäeva pakkumisi no a la et õhtusöök ja hotell ja...romantikapakett vms. Siin see valentinipäev ei ole nii hinnas ka kui Euroopas või Ameerikas nt. Aga võtsime ikka hotelli ja käisime samas õhtusöögil ka, reedel siis. Kuna laupäeval olid kõik juba reserveeritud, see hiina uusaasta ka ju, mille puhul Cairnsi reede hommikul 14 000 hiinlast maandus.

Restoran oli suht OK. Menüüs oli õnneks ka känguru, mida ma juba ammu olen siin proovida tahtnud aga ise kodus nagu ei viitsi selliste asjadega möllata, ei tea ka kuidas küpsetada. Tellisime siis on the rocks menüüst mina känguru-emu-barramundi ja Randar tavalise loomaliha. On the rocks on eriline sellepoolest, et liha tuuakse lauda toorena. Lisaks tuuakse kuum kivi ja ise siis hakkad oma lihatükki seal peal praadima. Päris huvitav oli. Barramundi on siin üks tuntumaid kalu, valge lihaga, suht tavaline ja OK. Nii emu kui känguruliha on täiesti punane ja maitseb nagu tavaline loomaliha, minuarust.

Vaade ookeanile meie toa rõdult. The Hotel Cairns!

Ega peale õhtusöögi suurt midagi ei teinudki, isegi välja jalutama ei viitsinud minna, parem oli toas konditsioneeri all hiinakate ja japside kanaleid telekast uudistada, ikka nii läbinähtav milline on siinsete hotellide sihtrühm...pilukad!

Laupäeval võtsime vabalt. Olime paar tundi laguuni ääres siruli ja siis shoppasime niisama Cairnsis ringi. Oehh kui kuum oli. Väljas on suht võimatu olla. Jube kuum päike ja lisaks niiskus. Kõige parem on ikka kusagil kaubanduskeskuses tiirelda kui mööda linna ringi trampida.

Õhtul koju jõudes avastasime, et Mareebas polnud üldse nii kuum, äikest oli ilmselt tulnud ja kõik kohad olid vett täis. Niikui sajab on meil maja ukse ees pahkluudeni vesi. Üldse tuleb siin äikest nüüd pea iga päev ja kusagil 3-4 paiku peale lõunat, vahel ka nati hiljem. Päevad on kuumad ja lämbed aga kui vihm tuleb siis tõmbab kohe tagasi. Ükspäev eelmisel nädalal oli tööjuures olles jumala kõva äike, peakohal. Ja siis ükshetk käis igavene kõva kärgatus. Pikne lõi ca 20 m shedist eemal maasse. Õujeee, mul lendasid karjatusel saatel banaanid ja nuga käest maha. Boss tuli küsis, et kas mul vaja nüüd vetsu minna? :) Ei, nii hull asi polnud aga ehmatasin kõvasti küll! Käed värisesid tööpäeva lõpuni.

Ja siis laupäeval sattusime turule ka. Seekord oli paar uut vilja ka müügile ilmunud, mida me enne näinud polnud. Kõige huvitavam vast on see siin pildil. Rombutan oli nimi kui ma õigesti mäletan. Ja kuidas seda süüa? Polnud õrna aimugi. Lõikasin lihtsalt keskelt pooleks kodus, et vaatame mis seal sees siis on. Ehh, see on suht samasugune nagu litshid on. St sees väike kivi ja ümber valkjas ning magus viljaliha. No ma ei tea. Minuarust maitse pole midagi erilist aga see-eest välimus on dekoratiivne küll!
Niisiis kui lõpuks jõudis kätte õige sünnipäeva päev olime kodus ja puhkasime. No tegelikult käisime korra bowlingut ka mängimas. Ma teen juba edusamme, seekord sain punkte üle 100 :) Harjutamine teeb meistriks!!!

Aga lõpetuseks.....kena sõbrapäeva neile kellele polnud meeles soovida!!!

Kokkupuuted elusloodusega vol....?

Mul nende volide lugemine veits sassis, ahh mis siis!

Täna siis oli see õnnelik päev kui farmis esimest korda ussi nägin! Tegelikult olen juba pea 9 kuud seal töötanud ja pole mingit ussi näinud, õnneks ikka pigem vast. Kõige hullem asja juures oli see, et mitte väljas vaid shed´is sees. No ühesõnaga meil käib üks poiss neid tühju banaanikaste toomas. See laadis oma koorma maha ja läks kuuri tagant omale tühju aluseid asemele võtma. Vaatan, et seisab seal ja naerab ja käib ümber tõstuki. Lõpuks tuli minu juurde ja ütles, et teil seal tõstuki küljes on uss! Et ta siis enne ei märganud teda, imelik. Oli jah, selline kollase ja musta kirju, pikkust ei teagi sest ta oli ennast sinna ümber posti kuidagi mässinud. Nojah, kutsusime bossi ja see... tappis ära. Best snake is dead snake, nagu siin öeldakse. Enamus ajast keegi ei teagi mis ussiga tegu ja parem karta kui kahetseda. Tõstuk seisab meil kogu aeg kuuris sees ja kuda ta siis r... sinna ronis? Hirmu ajab nahka päris. Hea oli, et see kutt neid kaste tooma tuli, sest ca 20 min pärast oleks mina oma aluseid pidanud tõstma minema ja siis oleks mina selle ussi sealt avastanud. Jajah, ma sõidan nüüd juba tõstukiga ka. Lisaks ATV ja UTE´iga. See viimane on kastikas, millega töölisi metsa ja tagasi vedada.

Viimasel kuul käib kibe võitlus Australian Fruit Bat´idega, ehk siis lihtsamalt väljendudes nahkhiirtega, kes kraabivad banaanikobaraid, et sealt nõrguvat nektarit manustada. Töölistele on antud käsk kohe nahkhiir maha lüüa kui juhtutakse seda metsas nägema. Mina ütlesin, et ei löö! Õnneks pole ma siiani ühtegi veel näinud ka. Omanikud ise käivad neid hämaras metsa vahel maha laskmas, eileõhtune saak oli 11 tk! Olen ise näinud, millist kahju nad banaanidele teevad, loomulik, et neist vabaneda tahetakse.

Vihmaperioodiga saabus konnade paaritumiperiood. Kärnkonni on metsaalune täis. Nad on tegelikult mürgised ka. Nt kui uss peaks selle ära sööma siis ilmselt sureb uss lihtsalt ära. Inimesele nad ohtu ei kujuta, ehmatavad ainult kui kusagilt välja ronivad. Kusjuures siin on neid nii palju, et korraldadatkse konna korjamise kampaaniaid. Hetkel on käimas, et kes leiab esimesena üle 15cm pikkuse konna siis saab auhinnaks 50 taala! See mind veel korjama minema ei motiveeri. Oleks ca 10 taala konn siis-palun väga!

Mulle meeldivad siinsed rohelised puukonnad. Nii hele-hele rohelised, armsad. Need tulevad ka vahel koos banaanidega kuuri ja siis ujuvad seal vees koos banaanidega. Siis ma vahel päästan neid ja viin tagasi õue. Konni ma ei karda.

Vihm on ka selleks korraks tagasi andnud ja täna oli päris palav ilm juba. Õhtul uudistest kuulsin, et Cairnsis oli 34 kraadi ja Cooktownis 37 kraadi. Ühesõnaga, nüüd hoiatatakse kuumarekordi eest. Täna 15 a tagasi oli Cairnsi kuumarekord, 40,2 kraadi. Ma ei tea, mind võtab juba see tänane 32 ka jalust maha. Kui mingi nädal paar juba nii on siis harjub jälle ära. Aga nüüd ootavad ees kaks päeva väljas töötamist. Üks ellujäämiskursus käib siin päevast päeva! Aga vähemalt on nüüd kõik roheline ümberringi. Kauaks?