Killuke ajalugu

Niisiis pole juba kuu või rohkem eriti ringi sõitmas käinud aga see laupäev võtsime ikka tee ette. Kuigi jah, peab tõdema, et nüüd on 150 km raadiuses (st ilma ööbimiseta) kõik kohad vist läbi sõidetud. Siit edasi on juba vaja mõtlema hakata kaugemate paikade ja ööbimistega väljasõitude peale...

Sõitsime Mareebast lõunapoole Herbertoni ja Ravenshoesse. Mõlemad väga väikesed in middle of nowhere ca 1500 elanikuga linnakesed. Herberton on vana kaevanduslinn (tina) ja ühtlasi siinse piirkonna ehk tablelandi vanim linn. Kaevanduslinn nagu Chillagoe, kus paar kuud tagasi käisime, ainult suurem. Põhiline atraktsioon, millega turiste linna meelitatakse on nn linnmuuseum. Igasugust vana koli kokku tassitud üle kogu Queenslandi. Muuseum sai alguse ühest vanast kaevurionnist jõe kaldal (see on ka ainus originaalhoone), kõik muu on selle ümbere kokku tassitud. Aga linnake on päris ilus ja põnev. Kuigi jah, Eestis on igas linnas samalaadne muuseum, kus vanu asju (tööriistu, riideid, nõusid jne) kaeda saab.

Igale teemale oli rajatud oma maja. See pilt tehtud tööriistakuuri ees. Kuur ise täis saage, haamreid, mutrivõtmeid jms. Mul isal tööriistakuuris sama sisu :)

Ja nagu turistile kohane, peab igat põõsast ja oksa pildistama. Siin jäi kaamera ette laimipuu.

Kohati tuli selline Väike Maja Preerias tunne peale. Pood oli lahe. Nestle plekipurgid aastast 1920 nt. Jahukotid, potid-pannid, söögiriistad, nätsud, kommid jne jne. Mõned esemed olid üllatavalt hästi säilinud. Oli ikka selliseid asju ka mida Eesti muuseumides näinud ei olnud.

Kingsepaäri, sepikoda, pagar, lihunikuäri, rõivapood...kõik ei tulegi meelde. Ise mõtlesin vaikselt, et me saaks ka maal oma pööningult leiduvatest asjadest kõva kollektsiooni püsti panna!

Koolis oli klassiruume kaks. Ühest leidsime õpetaja Lauri istumas!
Demonstreerivad tahvlit ja kriiti nagu see oleks imeasi... aga vbl siin ongi, ei tea. Igatahes kui muuseumile tiir peal, sõitsime edasi Ravenshoe poole. Päev oli palav... vett kulus palju!

Leidsime teepealt ühe veesilma. See on Millstream kosk. Infotahvel väitis, et see on Austraalia kõige laiem kosk. Vbl ongi aga hetkel on ju kuiv ja vett väga vähe. Tahaks seda koske siis näha kui kahe kuuga sajab 2000 mm vett maha!

Ravenshoes teeme väikese pagari ja joogipeatuse. Linn on tühi. Palav. Antud linnakese eripäraks on see, et ta asub terve Queenslandi linnadest kõige kõrgemal, nimelt 920m kõrgusel merepinnast. Tõepoolest, nagu kõrgematele piirkondadele omane, tõi vahepeal jahutust mõnus tuuleke!

Ravenshoest edasi 4o km kaugusel on meie tänane viimane peatuspunkt Innot Hot Springs ehk kuumaveeallikad. Tuleb välja, et üsna meie lähedal saab ravivetes supelda. Selleks on välja ehitatud väike basseinikompleks. Koht ise näeb suht räbal välja, selline nõuka aja ujulate moodi, kus kahhel seinast ja krohv laest kukub. Aga mis siis, 6.50 eest võib ju veits vees sulistada! Ja muidugi sattusime jutuka vanamehe peale, kes ka Mareebast aga muidu tuli siia Ungarist täpselt sel aastal kui mina ilmavalgust nägin. Siis ta muudkui jutustas ja jutustas...

See nagu polekski Austraalia, eks. Eelmine kord kui Milla-Millas käisime läksime teist teed pidi, sest tuuleparki küll meile teepeale ei jäänud. Ja need künkad, on nüüd nii roheliseks muutunud, tänu vihmale, mida vahetevahel juba sajab. Tee Mareebasse läbi Athertoni kulgebki pildil olevate küngaste vahelt, väga ilus on.