Troopiline tsüklon Olga

Terve lõppeva nädala on sadanud. Öösel väga kõvasti ja pidevalt kuid päevasel ajal pigem hoogudena. Nädala alguses räägiti, et meist ca 500km ida pool Vaiksel ookeanil on moodustumas tsüklon Earville vms aga see vaibus. Kuid ega vihm sellega ei vaibubud. Kolmapäeval kallas konkreetselt terve päeva. Töö sellepärast ka katki ei jäänud. Poisid istutasid väljas uusi puid. Meile tehakse banaanide kõrvale 700 puuga viigimarja istandus. Käsitsi labidaga auk ette, siis põlvili veel käega august mulda välja ja siis puu sisse-nad olid pärast kui mudakollid :) Õnneks meil oli katuse all tööd kuni neljapäeva õhtuni. Reedeks aga pakuti välja, kes tahab võib deleafima tulla. Ma arvasin, et kui ikka megalt kallab, jään koju. Öösel tuli küll kui oavarrest aga päeva poole oli suht OK, st paar korda tuli hoovihma, polnud viga. Muidugi oli mets väga märg ja porine aga õnneks meie töö oli selline, et ei pidanud otseselt poris müttama!

Eile hommikul hakati rääkima uuest tsüklonist nimega Olga. Ja see ei ole vaibunud. Hetkel on Olga Vaiksel ookeanil, 370 km kaugusel Cairnsist idapoole. Selliste troopiliste tsüklonite arenemist ja teekonda on raske pikalt ette ennustada. Täna hommikune info on, et Olga kese tabab Cairnsi homme, so esmaspäeva lõuna ajal. Tuule kiirus võib iiliti ulatuda 164. km tunnis. Lisaks kaasnevad tugev vihm ja üleujutused. Probleemiks pidi olemagi, et just sel ajal on ookeanis tõusuaeg ja seega on rannikualadel oodata tavalisest suuremat üleujutust. http://www.abc.net.au/news/stories/2010/01/23/2799582.htm

Õnneks me päris ookeani ääres ei ela. Meie ja ookeani vahele jääb veel mäeahelik, et kui sealt juba vesi üle tuleb siis on maailma lõpp kah. No see oli nali jah... Aga maapiirkondade mureks on samuti üleujutus ja kui ikka suur tuul siis läheb elekter jne nagu ikka tormiga. Aga vaatame mis siis homme juhtub, kas tuleb see Olga siia ka või mitte, vast ikka mitte. Sellised tsüklonid võivad farmid 10 minutiga maatasa teha...ja mis edasi...

Vihmast rääkides...

Ma kahtlustan millegipärast, et need vihmapildid ei jää viimaseks, hullem on alles ees! Täna tundus küll, et kuuma on 40 kraadi ja ega äikesevihm ei lasnudki ennast oodata. Õnneks äike väga tugev polnud, isegi telekat ei tõmmanud seinast välja. Vihm aga oli päris tugev ikka. Tuul ka. Vaatan, et meil hoovi on küll paigaldatud vee äravoolutorud aga need ilmselt nii tugeva vihma puhul ei aita. Umbes 10 minuti pärast oli ukse ees ikkagi pahkluudeni vesi! Vihm ise on mõnusalt soe. Tuleb tahtmine välja räästa alla jahutama joosta nagu vanasti kui lapsed olime. Jooksime shampoonipudelid peos räästa alla juukseid pesema :) Nii mõnus oli vihma käes! Siin ilmselt tellitakse selliste tempude peale hullari auto järele!

Killuke ajalugu

Niisiis pole juba kuu või rohkem eriti ringi sõitmas käinud aga see laupäev võtsime ikka tee ette. Kuigi jah, peab tõdema, et nüüd on 150 km raadiuses (st ilma ööbimiseta) kõik kohad vist läbi sõidetud. Siit edasi on juba vaja mõtlema hakata kaugemate paikade ja ööbimistega väljasõitude peale...

Sõitsime Mareebast lõunapoole Herbertoni ja Ravenshoesse. Mõlemad väga väikesed in middle of nowhere ca 1500 elanikuga linnakesed. Herberton on vana kaevanduslinn (tina) ja ühtlasi siinse piirkonna ehk tablelandi vanim linn. Kaevanduslinn nagu Chillagoe, kus paar kuud tagasi käisime, ainult suurem. Põhiline atraktsioon, millega turiste linna meelitatakse on nn linnmuuseum. Igasugust vana koli kokku tassitud üle kogu Queenslandi. Muuseum sai alguse ühest vanast kaevurionnist jõe kaldal (see on ka ainus originaalhoone), kõik muu on selle ümbere kokku tassitud. Aga linnake on päris ilus ja põnev. Kuigi jah, Eestis on igas linnas samalaadne muuseum, kus vanu asju (tööriistu, riideid, nõusid jne) kaeda saab.

Igale teemale oli rajatud oma maja. See pilt tehtud tööriistakuuri ees. Kuur ise täis saage, haamreid, mutrivõtmeid jms. Mul isal tööriistakuuris sama sisu :)

Ja nagu turistile kohane, peab igat põõsast ja oksa pildistama. Siin jäi kaamera ette laimipuu.

Kohati tuli selline Väike Maja Preerias tunne peale. Pood oli lahe. Nestle plekipurgid aastast 1920 nt. Jahukotid, potid-pannid, söögiriistad, nätsud, kommid jne jne. Mõned esemed olid üllatavalt hästi säilinud. Oli ikka selliseid asju ka mida Eesti muuseumides näinud ei olnud.

Kingsepaäri, sepikoda, pagar, lihunikuäri, rõivapood...kõik ei tulegi meelde. Ise mõtlesin vaikselt, et me saaks ka maal oma pööningult leiduvatest asjadest kõva kollektsiooni püsti panna!

Koolis oli klassiruume kaks. Ühest leidsime õpetaja Lauri istumas!
Demonstreerivad tahvlit ja kriiti nagu see oleks imeasi... aga vbl siin ongi, ei tea. Igatahes kui muuseumile tiir peal, sõitsime edasi Ravenshoe poole. Päev oli palav... vett kulus palju!

Leidsime teepealt ühe veesilma. See on Millstream kosk. Infotahvel väitis, et see on Austraalia kõige laiem kosk. Vbl ongi aga hetkel on ju kuiv ja vett väga vähe. Tahaks seda koske siis näha kui kahe kuuga sajab 2000 mm vett maha!

Ravenshoes teeme väikese pagari ja joogipeatuse. Linn on tühi. Palav. Antud linnakese eripäraks on see, et ta asub terve Queenslandi linnadest kõige kõrgemal, nimelt 920m kõrgusel merepinnast. Tõepoolest, nagu kõrgematele piirkondadele omane, tõi vahepeal jahutust mõnus tuuleke!

Ravenshoest edasi 4o km kaugusel on meie tänane viimane peatuspunkt Innot Hot Springs ehk kuumaveeallikad. Tuleb välja, et üsna meie lähedal saab ravivetes supelda. Selleks on välja ehitatud väike basseinikompleks. Koht ise näeb suht räbal välja, selline nõuka aja ujulate moodi, kus kahhel seinast ja krohv laest kukub. Aga mis siis, 6.50 eest võib ju veits vees sulistada! Ja muidugi sattusime jutuka vanamehe peale, kes ka Mareebast aga muidu tuli siia Ungarist täpselt sel aastal kui mina ilmavalgust nägin. Siis ta muudkui jutustas ja jutustas...

See nagu polekski Austraalia, eks. Eelmine kord kui Milla-Millas käisime läksime teist teed pidi, sest tuuleparki küll meile teepeale ei jäänud. Ja need künkad, on nüüd nii roheliseks muutunud, tänu vihmale, mida vahetevahel juba sajab. Tee Mareebasse läbi Athertoni kulgebki pildil olevate küngaste vahelt, väga ilus on.

Tagurpidimaa tagurpidi pühad

Pole ammu mitte midagi blogisse kirjutanud aga meelega, panen siis korraga üles kõik pildid ja väiksese kirjelduse millised olid minu esimesed jõulupühad siin Austraalias.

Kirjutasin enne siin vist juba, et meile anti nädal puhkust, kuna keegi jõulude ajal bossi väitel banaane ei söö ja siis jätame ühe korjamise-pakkimise nädala vahele. Nojah, ma siis natuke üritasin endale selleks ajaks mingit muud tööd sebida aga tulutult. Tööd siinkandiski vähe liikumas aga see on juba teine teema. Ühesõnaga arvasin juba, et mul tuleb 10 päeva jutti üksi kodus istuda, kuna Randar siiski töötab selle aja. Aga õnneks pakkus boss ise välja, et ma võiks ka kolm päeva ikkagi töötada kui mul isu on. Ütlesin jah.

Seekord siis mõned pildid ka tööjuurest. Pole eriti aega seal ju kaameraga ringi lipata aga seekord võtsin selleks kaks minutit. See pilt on tehtud jõululaupäeva hommikul kell 7.15. Jah, päike juba kõrgel, sooja ca 30 kraadi, tuulevaikne... Täna on meil koristuspäev ja see algab banaanitreilerite pesuga. Need on koos kleepuva pruuni mögaga, millest vaja lahti saada. Pesuainena kasutame mingit happelist sinist pesuainet, sellest ka suured punased kummikindad. Ühe treileri pesu võtab ca 1 tund, kokku on 3 treilerit. Minu nepaallasest partner, tema õue ei tule, kuna ei talu päikese käes töötamist!?! No aga ju mina siis pean taluma...

Kell 10.00. Olen väljas pesu lõpetanud, nüüd on kord pakkimisliini juppide puhastamise käes. Alguses kui esimest korda seda tööd tegin, uskusin, et see jääb viimaseks korraks aga näe, ei jäänud, juba 8 kuu jookseb! Pakkimisliini ja treilereid peseme iga nädala lõpus peale pakkimise lõpetamist. Pesuvahendina kasutame bensiini ja sama sinist vedelikku. Tüütu kuid vajalik!

Ja siin siis päeva lõpus. Õnneks oli meil täna töö vaid kella 1ni, ikkagi jõulupäeva eelne päev. Austraallastel on kõige suurem püha 25. detsember.
Riided koos bensiini, pori, banaanidest tuleva pruuni p.... ja keemiaga. Jessss, nagu oleks terve päeva autodel õli vahetanud! Ärge laske ennast sellest naeratusest petta, see on vaid sellest, et saab koju ja järgmised 4 päeva on vabad!!!

Kuna terve jõulunädal oli siin väga kuum olnud, ca 35 kraadi iga päev, ei olnud absoluutselt mingit jaksu erilisi jõuluhõrgutisi valmistada. Neljapäeva lõuna ajal töölt tulles võtsime end niipalju kokku, et käisime naaberlinnas poes (suurema nälja kustutamiseks ka McDonaldsis) ja pärast tegime kartulisalati (tuli välja siiani parim mis siin teinud oleme). Niisiis meie väike jõululaud 24.detsembri õhtul nägi välja selline. Kõht täis ja magama.

Järgimiseks päevaks oli meid kutsutud Jack ja Jenny juurde, see on üks päkkerite tööhostel, mitte kaugel Mareebast. See on koht kus Randar elas kui ta eelmine kord Austraalias viibis. Nojah, nüüd nad siis kutsuvad meid külla kui midagi erilist toimumas on. Eelmine kord käisime juulis vist kui neil see rahvusvaheline toidupidu oli :) Mingi ca 40 päkkerit ja kümmekond muidu külalist. Laud oli kaetud loomulikult õue! Mõned õlled-siidrid ning rikkalik toiduvalik, kuigi enamus asju ei maitsenud väga head. Ei midagi eestilikku ju :D Kõige lähedasem oli ainult piparkoogimehike magustoidulaual. Bulgaarlane Todor kes seal oma naise ja pojaga elab, oli küpsetanud lõkkes liha, vot see oli küll hea! Todor elas juba siis seal kui Randar esimest korda, seega vähemalt oli meil keegi seal keda tundsime. Ega seal väga huvitav polnud aga ega kodus Mareebas üksi istuda ka väga ahvatlev ei tundunud. Saime Jenny käest meie selle jõulu ainukese jõulupaki ka, mille hulgas väike piparkoogimaja. Kujutage ette, üks austraalia proua võtab kätte ja küpsetab oma kätega 50 piparkoogimaja, oma külaliste rõõmuks! See juba on midagi. Aga ega see väga piparkoogi moodi küll ei maitsenud. Kogu see üritus just väga jõululik küll ei tundunud. Pigem nagu mingi basseinipidu suvalisel ajaperioodil troopilises kliimas. Pidulaud palmi all, poolpaljad päkkerid laua ümber istumas, inimesed kiljudes basseini hüppamas jne jne. Ja kõige krooniks ja kuuma keskpäeva jahutuseks, saime kaela kõva hoovihma. Aga vihm on siin soe! No aga ega me märgade riiete pärast nii väga ei muretsenudki...

...ja seda sellepärast, et peale sööki suundusime edasi ühte teise farmi, kus oli jõulupäeva kombekohaselt tehtud ettevalmistused veesõja pidamiseks. Just, veesõda jõulupäeval, lahe! Ämbrid olid sätitud väikesele sillale mis viis üle kanali (see sama kanal, millest farmerid oma põldudele kastmisvett saavad). Osalisi oli ca 40 pakun. Lahe ikka kui keegi on veel kuiv ja siis talle seljatagant ämbritäis vett kaela valada. See üritus kestis vbl pool tundi, no kuni kõik viimse kui üheni olid läbi märjad, ja siis kadus huvi... Päike kuivatas meie riided hetkega, seega pole muret. Mõnus jahe oli vahelduseks küll! Niisiis olime seal õhtul kella 7ni. Meid isegi kutsuti veel kolmandasse farmi edasi kaasa, kuid me ei läinud, sest pidime järgmisel hommikul Green Islandile sõitma.

Green island on Cairnsist ca tunni kaugusel rannikust. Kõige lähem koht kus saab sukelduda, snorgeldada, päikest võtta, ujuda jne. http://www.greenisland.com.au/

Võtsime täispaketi ja sellehulgas käisime sõitmas nn peaaegu allveelaevaga, no siin on selle nimi semisub, st pool paati on ikka vee peal. Ühesõnaga istud seal allpool veepiiri klaasseintega paadis ja saad veealust maailma ilma märjaks saamata nautida. See oli lahe elamus küll. Kalu oli väga palju ja erinevaid. Eredamad mälestused: nägime suure pesukausi suurust raid, meduuse, merikilpkonna (mis on väga haruldane) ja ühte kolmemeetrist kala. See pidi ohutu olema aga teda snorgeldamisel puudutada ei soovitatud, kuna inimese puudutus võib ta tappa!

Päev oli jällegi väga kuum. Seega, et kaitsta ennast päikese ning kõrvetavate meduuside eest, tõmbasime selga lükraülikonnad. Võib ju mõelda, et paned aga kreemi peale ja küll siis pääsed põletusest. Ei pääse. Iga kord kui päikese käes olen, on mul peanahk ka punane ja üleüldse tundub mulle, et päike hakkab siin peale ka öösel!

Ametlikult on soovitatav päikese käes viibida praegusel ajal max 30 minutit, seda siis osaliselt kaetud keha ja 30SPF kreemiga. Usun, et meid seal saarel see ülikond päästiski. Oleks me 5 tundi ilma selleta päikese käes vedelenud, poleks ilmselt kolm päeva istudagi saanud. Muidugi kui me tavarannas peesitamas käime, oleme ikka rannariietega aga seda max kaks tundi vast. Ja siis on ka tunne nagu oleks terve päeva lageda päikese käes olnud. Mereveest pole mõtet praegu jahutust otsida. Vette minnes ei tunne absoluutselt mingit jahutust. Viimati oli rannas vesi 28 kraadi soe! Ütlen küll, et sellest enam suurt mõnu ei tunnegi. Võiks ikka mõned kraadid jahedam olla ja päike ka mitte niimoodi kõrvetada!

Ka vana-aastaõhtul olime me tööl. See oli siis üks kolmest päevast kui boss lasi mul pühade ajal töötada. Ja Randarile oli ta välja pakkunud, et kui tahame võime kella 1ni ainult olla aga eks me ikka olime kella 4ni kui juba võimalus anti. Vihmane päev oli. Töötasin juba kolmandat päeva jutti metsas, lõikasin puudelt lehti maha. Lõuna paiku sadas maha korralik padukas, kopp oli ees...

Huvitav asi on siin ilutulestiku korraldamisega. Nimelt toimub neid vana-aastaõhtul kaks korda. Kell 9 ja kell 12. Kella 9ne on rohkem mõeldud peredele, no et siis lapsed jõuvad ka tulevärki näha enne kui uni peale kipub. Meie otsustasime ka Cairnsi tulestikule minna, selle kella 9sele, me niikuinii ei suudaks kella 12ni üleval olla pärast pikka tööpäeva.

Linn oli meeletult rahvast täis, seda melu on raske kirjeldada. No umbes kui Viljandi folk toimuks kusagil troopilises kliimas vms. Lastele batuudid, bändid, väliööklubi, karussellid, välikohvikud, bassein jne jne. Kokku olevat üritusel olnud ca 40 000 inimest! Ainuke vahe Eestis toimuvate väliüritustega oli vast see, et alkoholi ei müüda ja ei tarbita peoplatsidel. Õlut saad osta vaid pubist-baarst ja seda ka vaid seal tarbida. Seega jäi nägemata eestlaslik plasttopside kiht peoplatsidel. Jumal tänatud!

http://www.cairnsesplanade.com/gallery.html Lisan siia lingi Cairns Esplanadest, mis on selle linna nn keskuseks. Otse ookeani ääres. Seal kogu möll aset leidiski ja tulestik lasti õhku otse vee pealt!

Mõtlesime lõpuks ikka, et kui me juba oleme linna sõitnud siis ootame ikka selle kella 12se tulestiku ka ära ja võtame uue aasta ikka korralikult pauguga vastu! Vahepeal kolasime ringi mööda välikohvikuid ja vaatasime niisama mis toimub. Sellest võiks lehekülgede kaupa kirjutada... Ühes kohvikus siidrit juues avanes mulle vaade päevamenüüle! :D Kuna kõht oli täis, ei hakanud krokodilliburgerit proovima aga kunagi kindlasti lähen sinna ja proovin selle krokuburgeri ära!

Uus aasta saabus Cairnsis vihmaga. Lõpuks kui tulestik mööda sai ja rahvas hakkas koju liikuma kallas ikka vägagi korralikult. Me olime vist ainukesed, kellel vihmakeebid seljas. Niikui kaks pensionäri ma ütlen :) Teiste oli küll väga savi kas sajab või mitte. Kuigi peale 9. on basseinis ujumine keelatud, hüppasid paljud uue aasta tervituseks riietega basseini...jätsime selle vahele!

Ilutulestik oli võimas! Lehest lugedes sain veel niipalju targemaks, et siin on keelatud absoluutselt igasugune isetegevus. Mingeid ilutulestiku tooteid ei müüda ega kasutata nagu Eestis. Trahv ise korraldatud tulestiku eest on kuni 40 000 taala või 6 kuud vangistust!!!

Ja pika jutu lõpetuseks HEAD UUT AASTAT!!!!