Laupäeval otsustasime esimest korda sõita Mareebast läänepoole, ehk siis sinna kus peaks inimasustus järjest hõredamaks muutuma ja teed üldse lõppema... Nagu ülalt pildilt näha, kui sõita Chillagoest veel edasi siis järgmine inimasustus on 560 km pärast, Normantonis!
Veised teel, vägagi tavaline asi. Kui me hommikupoole Chillagoesse jõudma hakkasime siis neid niipalju näha ei olnud, küll aga pärast 4 paiku, kui otsa kodupoole keerasime. Ei ole seal aedu ega keegi neid ei karjata, lihtsalt jalutavad ringi ja otsivad toitu. No ja viimasega tundub seal küll väga kitsas olema, vihma pole ju mitmeid kuid tulnud ja temperatuur 30 ringis kogu aeg, kuidas see rohi kasvakski. Aru ei saa, mida nad seal söövad? Põõsastelt lehti ja kuivanud rohtu vist. Kõige julmem oli see kui nägime kuidas üks veis teepeal allajäänud känguru korjust järas!?! Loomad on kõhnad ja koledad küll. Tea kas sellest siis kasu ka on, kui nad sellised kondid välja näevad, et mis raha nende müügist siis saaks? See jäi hetkel selgusetuks.
Veidi linnast välja jäävad lubjakivi koopad. Neid on piirkonnas kuni 1000. Osad neist on muudetud turistidele läbikäidavaks. Võtsime tuuri ühte lähedalasuvasse koopasse. Kõigile anti lambid ja giid kõige ees, läbisime 1,5 tunniga 800 m kitsamaid ja laiemaid koridore ja "saale". Kusagile maa alla ei pidanud ronima, rohkem nagu mäe sees olime lihtsalt. Põnev oli vaadata kuidas koobaste seintel oli näha iidseid koralle ja fossiile, sellest ajast kui kogu maa oli troopiline ookeanipõhi. Elusloodust oli seal ka suht palju. Nägime punaseid tarakane, neid jahtivaid suuri ämblikke, ja äblikke jahtivat püütonit. Meil vedas nagu giid ütles! Lisaks paar erinevat sorti nahkhiirt. 
Koobaste seintel võis oma fantaasia lendu lasta ja palju erinevaid kujutisi näha. Usun, et saate aru, millest ma räägin :)
Chillagoe on vana kaevanduslinn (hetkeseisuga elanikke tervelt 227!). Eelmise sajandi alguses hakati seal vaske sulatama. See tegevus on seal ammu lõppenud ja peamine turistilõks on vana mahajäetud ja varemeis sulatustehas, shokiturismiks kutsutakse sellist kohta :) Ega seal midagi vaadata otseselt ei olnud küll. Ja jube kuum oli, see tume pinnas mis pildilt pasitab oli ikka tulikuum ja õhkas üles. Pilt tehtud ja minekut. Mareebast Chillagoesse kulgev 149 km tee on tuntud ka nime poolest Wheelbarrow Way. Ehk siis käsikäru tee. Kui eelmise sajandi alguses töölised Mareebast Chillagoesse kaevandusse tööle pidid minema, siis jala, lükates enda ees käsikäru isiklike asjadega, järel naine ja lapsed. Nüüd on sellest tekkinud igaastane traditsiooniline käsikäru võistlus. 149 km jalgsimatk võtab aega 3 päeva..teagi mis nad auhinnaks saavad, hullud inimesed :)
Balansseeriv kivi, hea et eest ära sain veel!
Vulkaanilise tekkega künkad igalpool. Kui vaatad üles siis tundub kogu aeg, et midagi kukub kohe kaela. No aga tegelikult võib ju kukkuda ka, kunagi ei või seda loodust teada!
No comments:
Post a Comment