Sissejuhatus ehk elu pärast Eestit

Pärast pikka kaalutlemist minna või mitte minna, minna või mitte minna...maandusime lõpuks 18. mai hommikul kell 8.05 Cairnsi lennuväljal Austraalias. Pikk lennureis oli nagu ette arvata võis, väsitav. Millegipärast oli kogu tee Tallinnast kuni Cairnsini välja vägagi raputav, pidev turbulents. Kõige hullemad kaks tundi olid Darwin-Cairns, kus tipphetkeks kujunes ühe meessoost teenindaja kukkumine lennuki sabas koos parajasti käes olnud kandikuga. Nooh, mul oli juba selleks ajaks süda paha ja suht ükskõik mis ümberringi sündis.

Ega olemist suht parmaks ei teinud ka 60 km tee Cairnist Mareebasse, meie sihtkohta. Tee on ca 30 km osas väga käänuline, nagu mägiteed tavaliselt ikka. Ja meie kohalik autojuht võttis sellest teest ka suht viimast, vahemalt antud olukorras tundus nii.
Niisiis väiksed vaheseigad esimese elukohaga (jätaks siinkohal esialgu täpsustamata) ja maandusime Riverside karavani pargis Mareebas. Saime veel viimase vaba karavani ja maksame selle eest 150 taala nädalas. Vaade võib ju ilus olla (otse jõe kaldal) kuid otsime siiski päris omaette elamist, kas maja või korterit.
Töötan koos Randyga (tuntud ka nime all Randar) ca 15 km Mareebast lõuna poole Athertoni poole minnes Della Bosca banaanifarmis (kus Randy oma esimese aasta working holiday´d tegi).
Õnneks sain seal ka mina tööd, niiet nüüd pole muud midagi kui, et tee aga tööd ja siis tuleb ka armastus. Eks Randyle pole selles mitte midagi uut aga minule küll. Pole ammu füüsilist tööd teinud ja pärast esimesi päevi kõik kohad ikka valutasid. Pärast päevast banaanide pakkimist valutasid kõige hullemini randmed. Banaanid tuleb suht kiiresti kasti laduda ja siis 15 kg kaaluv kast transportlindile venitada.