.jpg)
Vähese siinoldud aja jooksul on juba mõni kokkupuude Austraalia elusloodusega siiski toimunud.
Vbl alustada kõige värskemast. Reedel saadeti mind üksinda banaanimetsa vahele lehti maha võtma (kuna teine plika oli vaba päeva küsinud). Ega seal midagi hirmsat ei olnud lihtsalt üks põrnikas oli mu soki sisse kinni jäänud ja ilmselt läks paanikasse ja hammustas/nõelas mind jalast. No tunne oli umbes nagu oleks herilane nõelanud, seega mitte just väga meeldiv. No ja kust mina tean kas see on ka mürgine või mis ta on. Aga õnneks ei juhtunud muud midagi kui, et hammustuse koht läks väheke paiste. Tänaseks on juba seegi läinud, seekord läks õnneks.
Lehtede mahalõikamise tööjuures ongi kõige nõmedam see, et vahid ju kogu aeg puude otsa mitte maha ja ei näe ka kui millelegi või kellelegi kogemata peale astud.
Juuresolev pilt põrnikast kellest jutt käib (vahetult enne kui ta laiaks lõin).
Kindlasti tekib kõigil kohe esimene küsimus no, et kas juba kängurusid ka näinud oled?
Siinkandis jooksevad ringi väiksemat sorti isendid ehk wallaby´d. Neid on siin ilmselt väga palju, sest meie 15 km teekonnal tööle on tavaliselt neid paar tükki ikka auto alla jäänud. Ise elusast peast olen sellist ühe korra üle tee jooksmas näinud. Üldiselt kui ikka väga asja pole siis ei maksa just siin Mareebast lõunapoole minnes pimedas teedel kupatada, nii rääkis meile boss. Mõtetu auto lõhkumine kui wallaby´d kogu aeg ette hüppavad.
Kui rääkida veel banaanipuude vahel töötamisest siis kahel korral on puude vahel oma võrgus saagivaritsemisega meile silma jäänud üks suuremat sorti ämblik, nime ei oska öelda ja kahjuks pole ka neil kordadel fotokat kaasas olnud. Ämblik oli peopesa suurune aga selline peenikeste pikkade jalgadega. No mis muud kui vaatasime ta ära ja läksime oma tööga edasi.
Meie esimeses elukohas, kus kaks ööd peatusime, oli tuppa siginenud mingi perekond heledaid väikseid konnasid. Ega need suurt ohtu endast ei kujutanud kuid suht ebamugav oli mõelda, et makaroni rooga süües avastad sinna ka konna sisse kukkunud olevat... nimelt ronisid nad just millegipärast pliidi juurest mööda seina üles ja kui ära väsisid siis kukkusid pliidile. Seekord jäid peale konnad, sest me kolisime olude sunnil niikuinii välja.
Vagunelamus avastasime, et me ei ole ainult Randyga kahekesi nagu seni arvasime. Üksõhtu nõusid pestes lipsas kiiresti mööda seina minust mööda sisalik :) ja täna telekat vaadates vaatasin, et ta on seekord veel sõbra ka kaasa võtnud, seega on neid nüüd kaks. Kuna sisalikud on teadupärast putuktoidulised siis minu ainus lootus on, et nad hävitavad ehk neid tüütuid sipelgaid kes samuti karavanis ringi lasevad, no näis.
.jpg)
Pärast pikka kaalutlemist minna või mitte minna, minna või mitte minna...maandusime lõpuks 18. mai hommikul kell 8.05 Cairnsi lennuväljal Austraalias. Pikk lennureis oli nagu ette arvata võis, väsitav. Millegipärast oli kogu tee Tallinnast kuni Cairnsini välja vägagi raputav, pidev turbulents. Kõige hullemad kaks tundi olid Darwin-Cairns, kus tipphetkeks kujunes ühe meessoost teenindaja kukkumine lennuki sabas koos parajasti käes olnud kandikuga. Nooh, mul oli juba selleks ajaks süda paha ja suht ükskõik mis ümberringi sündis.
