Hei hei uuesti maakera tagumiselt poolelt! :)
Jõudsin kenasti reede õhtul kella 4. paiku õhtul Cairnsi lennujaama, vastas abikaasa soojade kallistustega. Oli päris hea tunne tagasi olla. Lennukist välja astudes lõi vastu troopilisele kliimale sel aastaajal omane kuum ja niiske õhk. Temperatuur on siin tõesti juba suvine, päeviti üle 30 ja öösiti 20 kraadi ringis. Eile õhtul oli jube esimene äike ka! Kuid soojaga on siiski lihtsam ära harjuda kui külmaga-Eestis hakkasid ilmad juba liialt sügiseseks muutuma!
Meie teekond Eestisse minnes oli Cairns-Brisbane-Taipei-Frankfurt-Riia ja tagasitee oli täpselt sama kuid lisaks pidime veetma ühe öö veel Frankfurtis. No ja muidugi see ka erinevus ka et Randar tuli kuu varem Austraaliasse tagasi kui mina.
Cairnsist ja Brisbanest pole midagi rääkida, seal olime vaid lennujaamas (no ja Cairns on meie nn kodulinn juba niikuinii) küll aga Taipeist! Lend Taipeisse kestis 9 tundi ja oli suht sujuv tookord. Kohal olime sealse aja järgi kell 7 hommikul ja juba siis (juuli keskel) oli sooja 29 kraadi. Vot see on minu elu kõige hullem kuumus mida kogenud olen. Keskpäeval oli sooja kindlasti 40 kandis ja meeletu niiskus. Taipeis oli meil aega terve pikk päev kuna lennuk edasi Frankfurti läks alles õhtul kell 11! Kui odav seal kõik oli!! No võrreldes Austraaliaga muidugi aga vbl ka isegi Eesti hindadega võrreldes pole hullu! Võtsime lennujaamast bussi Taipei kesklinna. Sõit mugavustega (konditsioneeriga muidugi) bussis kestis üle tunni ja maksis ca 40 krooni. Loomulikult ei osanud bussijuht sõnagi inglise keelt ja pidime ise aru saama kus täpselt maha minna, et maailmas kõrguselt teisel kohal oleva ehitise juurde minna. Õnneks üks kohalik bussis aitas meid. Linnas sees sõitsime juba metrooga, väga lihtne ja loogiline seal liiklemiseks. Piletid maksid ca 5-10 krooni ots. Esimesena käisime Taipei 101 otsas!
http://traveldestinationintheworld.blogspot.com/2009/09/taipei-101-in-taiwan-worlds-tallest.htmlKahjuks ei ole enam see torn maailma kõrgeim. Nüüd on selleks hoopis Burj Khalifa Dubais. Igatahes, saime sõita maailma kiireima liftiga ja vaade ülevalt 150 kroonise pileti eest oli vapustav! Ja kogu atraktsioon ei olnud vaid vaade, vaid tornis asuvad muuseumid ja poed ja lift muidugi. Lisaks oli eksponeeritud ka 660 tonnine rauast kera, mis hoiab torni tasakaalus....ühesõnaga kogu see torn on ehituslik ime ja lähemalt saab lugeda siit:
http://en.wikipedia.org/wiki/Taipei_101Torni alumistel korrustel, kogunisti viiel vist, asuvad igasugu kallid "guccimucci" poed. Kõige selle luksuse vahel leidsime ühe väga glamuurse kohvipoe millesse otsustasime sisse astuda kuna aknal ilutsevad koogid-saiad lihtsalt ei lubanud tuimatl mööda jalutada. Meile suureks üllatuseks sai sealt ca 10 kroonise tükkihinnaga igasugi maitsvaid kondiitritooteid manustada. Just sellistest olime siin Austraalias puudust tundnudki! Õigesti tegimegi, et seal sõime sest ega see aasia tänavatoit just väga kutsuv ja ohutu ei tundu. Aga sõber McDonalds aitab õnneks välja igas maailmanurgas! Peale seda seiklesime veel metrooga ühe vana templi juurde ja sealt edasi Taipei loomaaeda. See loomaaed oli küll peldik, vabandust väljendumast aga nii see oli. Loomi polnud eriti näha, kuumuse pärast vist. Puurid kasimata, jooginõud tihti tühjad ja milline hais... Pikemalt peatusime vaid ahvipuuri ees. Lisaks oli nii meeletu kuumus, et esimest korda elus oli mul küll tunne, et kukun kohe kokku. Lahkusime. Veel väike seiklus metroo ja bussiga ning olime tagasi lennujaamas...konditsioneeri käes...jeeeeesssss!! Selge see kui me kella 5 ajal õhtul juba lennujaama jõudsime, et tulime linnast liiga vara ära ja nüüd pidime 6 tundi niisama pingil passima.
Lend Frankfurti (14 tundi) läks hästi, magasime mõlemad normaalselt. Frankfurdis oli mõnus, ei olnud ju nii palav. Ka seal oli meil veits aega, et linnapeale minna. Jalutasime kesklinnas, väike õlu ja jäätis ning uuesti lennukile, seekord juba viimasele. Riiga jõudes sadas ja oli suht jahe, mõtlesime, et teretulemast koju jah, selline see suvi siin ongi siis või. Aga läks hoopis teisiti... :)
16. augusti hommikul saatsin Randari Pärnust Riia bussi peale ja oligi meie ühine puhkus Eestis lõppenud. Ise alustasin täpselt sama teekonda 21. septembril, samuti Pärnu bussijaamast kus bussile olid järele lehvitama tulnud ema, isa ja vanaema- seekordne lahkumine polnud nii kerge kui enam kui aasta eest mai kuus...
Riias sadas meeletult. Buss viis mind õnneks otse lennujaama-esimene lend võis alata. Frankfurdis oli aga hoopis teine maailm, päike siras, sooja 26 kraadi! Mõtlesin endamisi, hea, et paksemat jakki ikka selga ei pannud! Kohale jõudsin ca 4 ajal pärast lõunat. Pagasi jätsin lennujaama pakihoidu ja sealt sõitsin metrooga kesklinna kus mul oli hostel ööseks kinni pandud. Minu esimene öö dormroomis, tuba kus kuus kohta, õnneks naistekas. Õhtul käisin linnapeal, põhiliselt shopingu piirkonnas. Soovitan soojalt! Kahel eelneval korral olen veel Frankfurti sattunud aga pühapäeval kui kõik kaubandus suletud on olnud.
Öö möödus rahutult, kuna toanaabrid muudkui siiberdasid ringi ja ma pole harjunud niimoodi magama. Mõtlesin, et ongi hea, siis saan pikal lennul (14 tundi) rohkem magada. Muhvigi, esimesed 3 tundi oli suht ok aga siis kukkus raputama ja niimoodi Taipeini välja. Kogu aeg oli käsk turvavöö kinni hoida. No mina sellises olukorras magada ei saa, vaatasin järjest neli filmi. Taipeisse jõudsime hommikul 7 paiku. Turismibüroo oli lennujaamas juba avatud ja eelmisest käigust jäi melde, et nad teevad transit reisijatele tasuta linnaekskursioone. Läksin uurima. Jah, oli küll. Võtsin poolepäevase tuuri mingisse Taipei küljeall asuvasse linnakesse kus meile näidati kohalikku kaubandust (ostsin 40 krooni maksva käsitsi valmistatud käekoti), ühte vana templit ja savitöökoda. Ei midagi vapustavat aga vähemalt sain natuke aega oma eelseisvast pikast päevast ära veeta. Seal tuuril oli peale minu veel üks valge inimene, üks kanada poiss, kes pidi ka õhtuse lennuga Brisbane lendama nagu minagi. Lennujaamast võtsin bussi kesklinna ja sihiks oli veekeskus kuhu pidin ka erinevate metroodega sõitma. Randar oli seal juba enne mind käinud niiet üldised juhtnöörid olid teada kuhu ma minema pean. Muidugi suutsin ma ära eksida aga õnneks metroos, sõitisn kogemata valet liini pidi ja lõpp-peatusesse välja. Mis seal ikka tulin sama rongiga jälle tagasi kust alustanud oli ja algasin otsast. Kogu aeg kirjutasin ikka üles tänavad ja peatuse nr jne, et uuesti eksimine võimalikult ebareaalne oleks. Veekeskuseks oli seda kohta palju nimetada aga oluline kogu selle ettevõtmise juures oli hoopis, et sain natuke teises asendis olla ja muidugi pesta ja puhtad riided selga panna. Mõnus. Saun oli seal äge! No soomesaun. Seinal silt, et mitte üle 15 min sees olla, kraade 80! Läksin vaatama. Kohe märkasin, et välimisele saunauksele oli piida vahele torgatud mingi kummijulla, et uks kinni ei läheks-nii läheb ju soe välja, mõtlesin. Kohe ukse kõrval maas istusid paar vanameest rätikud peas ja higistasid seal. Ma kiikasin ikka tahapoole, kas laval ruumi polegi. Keegi ei istunud laval. Siis märkasin, et sealt samast ruumist viib veel uks tagumisse leiliruumi, seal sama asi, uks pärani lahti. Mõtlesin, et küpsetan need põrandal istuvad taadid kohe välja. No aga ega siis seal keegi leili visanudki, niisama passisid soojas ruumis, ise vahepeal mõmisedes. Istusin mingi aja ja läksin minema. Mullides oli mõnus ja jahe.
Peale seda vee-elamust oli kõht muidugi tühjaks läinud. Mõtlesin et lähen metrooga sinna samasse Taipei 101 alla poodi ja ostan mingeid pirukaid ja puuvilja vms. Mõeldud, tehtud. Aga metroojaamast väljudes sain aru miks paljud niisama seisavad ega edasi ei lähe. Kesklinna oli tabanud mega hoovihm. Mul jäid pirukad söömata. Võtsin bussi tagasi lennujaama ja sõin pärast seal. Reede hommikul kella 10 ajal oli Brisbane lennujaamas kohal. Lend oli jällegi suht raputav, maganud polnud silmatäitki. Üllatuseks istus lennukis minu kõrvale toosama kanada poiss keda Taipeis ekskursioonil olin kohanud. Rääkisime veits juttu ja see magas kui kott enamuse ajast. Muidugi oli ta eelnevalt manustanud mingeid unetablette mida ta mullegi lahkelt pakkus aga ma ütlesin viisakalt ei.
Pagasis oli mul 5 kg kohvi ja ohtralt kaasa toodud komme aga see oli väikseim mure, keegi ei küsinud midagi näha ja lasti läbi. No worries! Passikontroll aga peedistas küll. Mind kutsuti kõrvale, mida on varemgi juhutnud aga seekord oli põhjalikum kontroll. Nad kahtlustasid, et mul on võltspass. Iga lehte uuriti luubiga ja netist otsiti võrdlusi hologrammidele ja foto suurusele jne jne. Lisaks võeti pulgi lahti mu kehtiv bridging visa, et mida ma ikka võin teha ja mida mitte siin viibides jne. Kokku läks vist aega ca 20 min. Tegelikult on mul praeguse passiga kogu aeg probleeme ja kui ma ükskord Eestisse seda vahetama tulen ei jäta ma seda kod. ja mig. ametis ka mainimata. Nimelt on mul perekonna nimele peale trükitud vapimärk ja see segab nime lugemist vms nagu ametnikud on väitnud. Aga lõpp hea kõik hea, õnneks jõudsin veel varuga oma järgmisele(viimasele) lennule Cairnsi.
Olete vbl kuulnud, et Virgin Bluel oli suuremat sorti jama oma arvutisüsteemiga ja inimesed ei saanud terves Austraalias nendega lennata, passisid lennujamades tundide kaupa jne. Mul oli ka nende pilet aga õnneks oli minu reis kaks päeva varem ära! Jehuuuuuu!
Niisiis kokkuvõtteks. Mu esimene üksi reisimine tuli päris kenasti välja kuid rohkem nii ei viitsiks küll, eriti kui on pikad vahepeatused ja peab ringi seiklema. Kahekesi on ikka lõbusam!
Pildid panen eraldi postituse alla.
